Teate küll, mul on selline elu, mille kohta prantslased ütlevad métro-boulot-dodo, aga selle vahega, et metroo osa asendab jalgratas ja enne tudileminekut teen trenni ka, aga muidu on viis päeva nädalas sellised suhteliselt rutiinsed ja üllatustevaesed. Ma isegi ei häbene seda, vastupidi, mulle on teatud rutiin täitsa meeldima hakanud.
Aga nüüd sain teada, et ma olen tegelikult täielik mässaja. Miks ma olen mässaja? Avastasin üllatusega, et kui meile joogas öeldakse, et “selle poosi jaoks ei ole sa veel valmis”, ei tähenda see mitte ainult seda, et sa pole selle jaoks piisavalt tugev/painduv, vaid teatud inimeste meelest olevat joogas REEGEL. Ashtangas on tegelikult palju reegleid, muuhulgas näiteks see, et iga päev peaks mingi kannukesega ninasõõrmeid loputama ja mida kõike veel, sest see tagab õige hingamise ja õige hingamine võimaldab õnneliku elu, aga lisaks on ka REEGEL. Reegel näeb ette, et kui on ette nähtud teatud harjutuste järjestus ja sa jõuad millenigi, millega sa hakkama ei saa, jääbki see sinu viimaseks poosiks (st pärast seda siirdud iga kord otse lõpuasendite juurde) ja sellele järgnevaid poose saadki proovida alles siis, kui sellest kasvõi mingi lihtsustatud versiooni ära teed. Väidetavalt on selle taga oma loogika, sest poosid minevat järk-järgult raskemaks ja seega valmistab iga poos sind järgmiseks ette. Ma ei tea, ehk on kuskil tõesti mingi tabula rasa, kes tuleb tundi täpselt ühtviisi paindumatu ja nõrgana, aga mul on raske seda uskuda, sest üldiselt on kõik inimesed enne seda elu jooksul juba teinud mingit trenni, mis arendab tavalist painduvust (st üldiselt mitte puusade oma) ja annab mingeid lihaseid. Nii et mina olen nüüd siis mässaja, sest ma olen täieliku südamerahuga ja selle peale hetkekski mõtlemata lihtsalt jätnud vahele need asendid, millel ma praegu isegi algasendit võtta ei suudaks (ehk siis need asendid, mis eeldavad kas lootoseasendit või jala kaela taha panekut), ja kõik järgnevad endale siiski kodus interneti vahendusel selgeks teinud. Sest minu loogika ütleb, et kui nende järgnevate hulka kuulub näiteks puusade venitamisele suunatud asend, siis selle abil jõuan ma lähemale tolle vahelejäetud asendile, n’est-ce pas? No ja nüüd sain siis teada, et ma olen ANARHIST. Mis mul muud üle jääb, eks ma siis olen.
Kui kedagi huvitab, siis mina olen hetkel jännis pildil oleva asendiga, milleks on bhujapidasana. Suudan võtta selle algasendi, aga mul ei ole veel selliseid kerelihaseid, et end niimoodi kallutada ja paigas hoida, et lõug kergelt maad puudutaks, aga sellele ei toetuks. Lõppeb see nii, et ajad samas asendis jalad laiali, seejärel paned põlved kaenla alla, jääd varesepoosi ja siis SEALT liigud kätekõverduseasendisse (ütleme ikka chaturanga, muidu mõeldakse, et me pole veel valgustatud). Ütleme tagasihoidlikult nii, et mina ei ole veel päris nii kaugel. Ilmselt ei saa veel niipea nii kaugel olema, et see korralikult ära teha. Sellele järgneb aga hulk asju, kus on vaja ainult painduvust ja veidi kerelihaseid, nagu näiteks:
No ei ole ju tegu võrreldavate asjadega? Kusjuures guugeldades ei leidnud ma kuskilt seda, et ei tohiks järgnevaid asendeid varem teha, ainult soovitusi, et tehke asju õiges järjekorras, sest esimesed soojendavad lihased järgnevate jaoks üles jne. Nii et ma ei saa üldse aru, kust see seisukoht üldse tulnud on, ja kas see on mingi ühe imeliku ajutegevuse vili või ongi laiemalt jagatud seisukohaga. Nii et need, kes on kauem ashtangaga tegelenud, võivad lahkelt kommenteerida, kas nad on üldse iial midagi selle kohta kuulnud. Ma niipea ilmselt Ülle juurde ei jõua (kuigi tahaks talle selle ette näidata igaks juhuks, et oleks kindel, et ma ühel päeval kodus kogemata kaela ei murra), et temalt endalt küsida, aga loogiline tunduks eeldada, et alguses ei õpetata lihtsalt kõiki korraga, sest õpilased ei suuda neid korraga meelde jätta.
Ronimises ei pidanud vastu ja tellisin endale uued trennisussid, sest TRIOPitega nägid jalad välja juba nagu nendel Hiina kängitsetud jalgadega daamidel – kuigi ma ei saa ütlemata jätta, et ronida oli hea, jalavahetust jms teha oli ikka tunduvalt parem kui tavalistega. Nii et väikese huumoriga võib öelda, et mul on ka nüüd trennisussid ja sooritussussid. 😀 Ma olen lihtsalt päris mitu trenni eelkõige jala- ja kehatunnetuse harjutusi teinud – kehatunnetust arendavad harjutused on ka sellised, et neid tehes ronid sa aeglasemalt ja lähed sügavamale jala peale ja väänad oma puusa rohkem välja, nii et mul on jalalihased juba täiega valusad. Ma isegi ei mäleta, millal mul viimati ronimisest jalad valusad olid (üldiselt on ikka sõrmed või käed või kerelihased vms), nii et ilmselgelt läheb praegune trenn õigesse kohta, kui korralikult ronimine nii väsitav on. Nii et mu järgmise seitsme nädala treeningplaani aluseks on jätkuvalt see, et kogu aeg võiks ebamugav olla. Kui tore.
Pärdikute päevaraamat 
Miks sa arvad, et need silmapööritajad kõik pereemad on? Lihtsalt… äkki mõni ei ole või nii. Või et äkki mõni pereema ei pööritagi (tõsiselt nagu – kellel selleks aega peaks olema, et teiste mingite trikkide peale kuidagi midagi pööritada?)
Tegin postituse ümber, et vastata sinu poliitkorrektsuse nõuetele. Kuigi minu meelest on see üsna naljakas, et iga kord, kui ma midagi utreeritult ütlen, tormad sa kohale, et teha #notallmen!/#notallcats!/#notallmothers! – kui keegi ütleb sulle näiteks kellelegi sünnipäevaks lilli ostes, et “kurat, kõik lilled on nii kallid”, kas sa siis hakkad ka rääkima, et “no tegelikult mitte PÄRIS KÕIK ja võililli saab suisa tasuta”???
Näiteks, miks mitte?
#notallidiots
Kuule, ma pole sulle sellist nõuet esitanud, et tee nüüd ümber ja olgu olla. Lihtsalt avaldasin arvamust. Kui see sulle ei sobi, eks anna teada.
Minule näiteks ei sobi emade pidev ja laialtlevinud demoniseerimine.