Üks äärmiselt taktitundeline sõber, kes pole viimasel ajal mu blogi lugenud, lähenes mulle Facebookis ja küsis, miks mind juba mitu kuud üldse näha pole olnud – ja et oleks selge, mida ta tegelikult teada tahab, lisas lõppu daamilikult:”Kas sa kepid kedagi uut v?”
Pidin häbiga tunnistama, et peaaegu nii on, kõigest natuke proosalisem, st täiskasvanuelu (mis minu jaoks kahtlemata uus on) on hoopis raevukalt mind keppinud. See-eest jõudsin ma septembri lõpuks enda seatud eesmärgini, kas pole see mitte tore?
Ja minu armas koer, kes muidu on alati augustis oma jooksuaja ära ajanud, on seekord hoopis oktoobris seda lõpetamas. Ta on kolm päeva lihtsalt vingunud ja inisenud, sest ilmselgelt on maailm üks kole koht ning mina seisan tema ja tõelise õnne vahel. Täna tundus juba rahulikum, nii et välja minnes lasin ta rihma otsast lahti. Selle peale jooksis ta kohe aia äärde, kus tavaliselt on koer, ja nähes, et kavaleri seekord väljas ei ole, tegi ringi ümber aia ja jättis oma märgi iga serva peale. No et see ikka välja tulles kohe aru saaks, et “käisin siin ja tahtsin kudrutada, aga sind ei olnud, nii et nüüd võid ainult iseennast süüdistada”.
Eilse päeva veetsin aktiivselt rabeledes, aitasime ühel veidi tõbisel sõbral puid laduda ja sõime ta külmiku tühjaks. Üsna tulemuslik rabelung oli (kolmandik 15 ruumist sai sõbrantsiga kahepeale mõne tunniga riitadesse pandud), mind haaras kohe rõõm ära tehtud tööst:
Pärdikute päevaraamat 
Nii rõõmsa näoga laotakse seda suurt puudehunnikut! Tegid Tom Sawyerit?
Ma lihtsalt olen loomu poolest rõõmsameelne inimene, kuni päike paistab ja töö konti ei murra, irvitan kogu aeg. Seda enam, et mingit sundust ei olnud, sai vahepeal rahulikult kohvi juua jne.
Kui kogu maailma rahuldamatus maandada puudelõhkumisse, elaks me kõrbeplaneedil.
Sedasi mõeldes tundub lausa hea, et on olemas sõjad ja koristamine 😀
Kaurile – kustutasin su kommentaari maha. Olen valmis sinu omad ka edaspidi spämmifolderisse saatma, kui sa ei arvesta selle ühe lihtsa reegliga, mis meil siin on (siia eksinud trollidega ei suhtle, kuni ma ise nende saasta maha olen kustutanud). Selle konkreetse trolli puhul on mul juba savi, kui viisakad ta kommentaarid juhtumisi on – minult vabandust pole ta palunud, nii et kõik ta kommentaarid lähevad otse prügikasti. Tundub, et ta saab piisavalt rahuldust sellest, kui need vahepeal jälle tervelt tunnikese jagu üleval on.
Vabandust, polnud teadlik! Edaspidi arvestan.
Loodusteadlastel on seletus, miks kepp puulõhkumiseks kisub.
Sublimation on see märksõna, miks üks looduslik olek vahele
jäetakse ja kohe järgmisele tasemele hüpatakse.
Sublimatsioon on ka psühholoogiline nähtus?
Need puud lõhkus kardetavaasti mõnesugune sex machine. 😦