faith

Venemaalt, armastusega

View this post on Instagram

From Russia with love

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nagu ma mitu korda maininud olen, polnud mulle sel suvel pikemat puhkust ette nähtud, küll aga on mul õnnestunud nautida mõnda pikka nädalavahetust. Seekord käisime töökaaslastega Peterburis, mis minu jaoks oli üldse esimene Venemaa-külastus, mida ma päriselt mäletan (eelmine jääb Nõukogude Liidu aega, mil ma veel väga pisike olin). Selles mõttes ei osanud väga midagi oodata ka, et Euroopa on risti ja põiki üsna läbi käidud, aga idanaabritega olen ainult stereotüüpide kaudu tuttav (tülpinud dramaatika, kohutav liiklus ja suurepärane toit).

Kõik kolm on vist tõesed küll. Ma sain näiteks oma senise elu kõige kohutavamad taksosõiduelamused. Näiteks sõiduridu märgistavad jooned ilmselgelt ei märgista Venemaal sõiduridu, vaid on maas pigem esteetilistel kaalutlustel. Nende teoreetilist eesmärki ignoreerivad kõik, isegi liinibussid sõidavad seal, kus juhtub. Taksojuhid sõidavad muidugi alati veel tavaliste juhtidega võrreldes ka nagu hullumeelsed, nii et nüüd olen ma näinud risti üle mitme sõidurea kimavat taksojuhti, kes samal ajal mulle selgitab, et Venemaa on пиздец. Selleks, et lennujaamast taksosse saada, pidime põhimõtteliselt liikuvasse autosse hüppama. Mina etnoloogina olin väga rahul, mõelge ometi, milline kultuuriline elamus!

Emotsionaalsuse saime sellelt taksojuhilt, aga tülpinud dramaatika saime hoopis hotelli administraatorilt – üldse oli klienditeenindus mõnes kohas veidi selline, et jäi mulje, et peaks nagu vabandama, et inimestel kaela peal oled. See vaene administraator nägi küll välja, nagu tapaks ära end kohe. Hotell oli ka täpselt selline, nagu ma lootsin – asus küll Nevskii prospektil, tuba oli igati kena (kuigi muidugi venepärase kujundusega), aga trepikojas oli seintel värv maas jne. Ja mõned inimesed olid jälle väga sõbralikud, üks grusiin tuli meile kohvikus eraldi selgitama, kuidas hinkaalisid süüa – nende pelmeenid on nimelt nii suured (jah, ma käisin Venemaal Gruusia kokakunstiga tutvumas), et meie viisakate inimestena lõikasime need väiksemateks tükkideks. Majaperemees ei suutnud sellist nalja niisama pealt vaadata, vaid tuli näitama, et kõik tuleb korraga suhu toppida, sest mahl, mida me parajasti raisku laseme, olevat ju selle parim osa. Lollid välismaalase, isegi süüa nad ei oska.

Siit jõuame me muidugi sujuvalt selleni, et toit oli tõesti megahea. Pelmeenid jätsid mind üsna külmaks, aga pliinid ja tšeburekid olid tõesti imelised. Kala mulle ei maitse, nii et mina seda ei proovinud, aga kaaslane oli uhhaas üsna pettunud (tema sõnul olevat parim uhhaa, mida tema iial maitsenud on, hoopis Pressikohvikus – mis tundub ka üsna usutav, sest uhhaa peaks ju olema selline tavaline kodutoit ja nii palju, kui vilksamisi Pressikohviku köögiukse vahelt näha on olnud, töötavad seal sellised vanaemad, kellel ilmselt on sellise toiduga parajalt kogemust).

Magustoidud olid väga head, kuigi ma pole kindel, kas nende inglise keel oli kummaline või murdsid nad piire, aga näiteks “juustukook”, mille ma tellisin, nägi välja selline (ja maitses täiesti uskumatult hästi):

View this post on Instagram

Omg, this is what Russians call cheesecake 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mis mind kõige rohkem üllatas, oli aga see, KUI väga venelased kohvi armastavad ja KUI kvaliteetne see seal on. Minu sõber ja treeningpartner Dima, kes on päris venelane (st Moskvas sündinud ja kasvatatud, kirgliku loomuga ja emotsionaalne ning väga konkreetsete esteetiliste ja kultuuriliste tõekspidamistega), on küll täielik kohvihipster, aga ma arvasin, et see on lihtsalt hipster stuff, mitte ta päritoluga seotud. Aga mitte ainult ei olnud suvalistes kohvikutes pakutav kohv väga hea, vaid seda müüdi KONKREETSELT IGAL POOL. Nii, nagu meil on R-kioskid, olid neil näiteks tänaval sellised kioskid, kus müüdigi ainult kohvi (kohvikohtade pildid on netist varastatud, sest unustasin ise pildistada):

Kuna sellest jääb ilmselgelt väheks, oli kesklinnas lisaks iga ca 100 meetri tagant mõni auto, mis müüb kohvi auto pagasiruumist. Ja kvaliteetset kohvi. Ei, ma ei teinud nalja praegu, ongi sellised autod, millel on pagassis espressomasin, enamasti pakuvad nad lisaks ka igasugust maitsekohvi jms (kohv arbuusimahlaga näiteks tundus väga popp olevat, ma sain ühe jääkohvi sellega). Ütleme nii, et praegu väga ei tõmba töö juurest automaadist tulev lake, sundisin boyfriend’i endale tööle termosega normaalset kohvi kaasa tegema. 😀 Aga need autod nägid välja näiteks sellised:

 

Ilm oli megamuutlik. Näiteks läksime igati ilusa ilmaga sööma (eestlase jaoks olid hinnad üsna odavad) ja restoranist välja astudes nägime sellist pilti:

View this post on Instagram

Dem clouds can be scary

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sellest tulenevalt olime ühe õhtu näiteks lihtsalt kodus ja vaatasime Müncheni boulder cup’i finaali, sest no kuhu sa paduvihma ja äikesega ikka lähed. Et te teaksite, siis võistluse laivstriim pani niimoodi näkku, et ma röökisin hotellitoas, nagu mind tapetaks, sest see kuradima jura otsustas kinni kiiluda just selle koha peal, kus Jan Hojer pidi hüpperada tegema. Kui maailmas on üldse inimesi, keda ma tahan näha hüpperada tegemas, on need Jan Hojer (kes kogu selle ürituse ka võitis) ja Alex Puccio. Nüüd on õnneks video netis üleval, loom on ta ikka.

Aga päris tühja me seal ei passinud, lisaks söömisele ja jalutamisele käisime Ermitaažis näiteks. Mis on ka jalutamine, kui mõtlema hakata, mu telefon ütles selle päeva lõpus, et 30 km sai maha kõmbitud, aga huvitav oli ka. Minu lemmikpilt oli selline, ideaalne ronijaselg (ja näha kohe, et antagoniste pole meeles olnud treenida):

Tegelikult on muidugi lemmikasjade väljavalimine seal üsna võimatu, sest see oli lihtsalt nii üüratu. Mulle endale meeldis Peetri elamine rohkem, hulga inimlikum ja hubasem, aga no selge see, et eks aadlik on aadlik ja peabki (vist?) suurelt mõtlema, mida mina mats ka tean. Samuti oli tema lossist tegelikult rahvale nii väike osa avatud, et selle põhjal on üsna raske öelda, milline see elustiil tal seal täpselt oli. Aga mõelge selle peale, kui üüratu Ermitaaž on, no keskmine saal on selline:

Ja siis teises lossis on pigem sellised ruumid:

 

Mulle ühesõnaga meeldis see teine rohkem.

Lisaks käisime kesköisel laevareisil, et näha, kuidas sillad öösel avanevad. Üritus oli päris äge, aga mina olin selleks ajaks küll juba liiga väsinud ja minu jaoks oleks üritus võinud ca tund aega lühem olla. Nimelt kuulasime ca kaks tundi, kuidas giid rääkis (vene keeles) kõigest, mis jõe kallastel asus, mis tähendab, et ca poolest ei saanud ma aru ja sellest, millest ma sain aru, polnud jälle ca pool minu jaoks eriti huvitav. Nii et mine võta kinni, läksime me sinna just ühe töökaaslase soovitusel, kelle jaoks oli see väga meeldejääv kogemus olnud. Selles mõttes oli äge küll, et jõgi oli paksult laevu täis, kõik säras ja sillad olid ilusad, aga natuke liiga pikale kiskus.

Lisaks käisime suisa kahes erinevas kohas ronimas, nii et sain kaks päeva järjest korraliku trenni. Võõras kohas on seda huvitav teha, sest igal pool on oma stiil. Venemaal pannakse ilmselgelt rohkem rõhku negatiivile (lihtsalt vertikaalset seina oli väga vähe, üldiselt on see ikka sinu poole kaldu, mis on selles mõttes kasulik, et sunnib kerelihaseid kasutama ja paremaid asendeid leidma). Lisaks tundus mulle, et ma pean siin hulga dünaamilisem olema, aga see ei pruugi ilmtingimata normaalse pikkusega inimeste puhul tõele vastata. Teine asi, mis siin silma paistis, oli see, et Eestis hoiavad tüdrukud üldiselt riided seljas, mind vaadatakse nagu ekshibitsionisti, kui ma 25 plusskraadiga sportrinnahoidja väel treenin – siin teevad kõik seda.

Koht nr 1 (Peterburi esimene boulderkeskus, nii sise- kui väliseintega):

Koht nr 2 (see oli väljast juba suurepärase kujundusega ja alumisel korrusel oli matkapood):

Venemaal näeb muidugi igal pool kujunduselemente, mida mujal naljalt ei kohta:

Ja Rents selles viimases hallis rada ronimas:

Ahjaa, teises kohas muidugi müüdi kohvi ka, sest see poleks ju Venemaa, kui nad kohvi ei müüks. 😀 Tundub tõesti, et kohv on seal vähemalt SAMA populaarne kui Saksamaal õlu:

See iseenesest meeldib mulle täiega, sest hea kohv on sada korda parem kui hea õlu. 😀 Ja tore, et inimesed leiavad aega heade asjade nautimiseks. Aga Peterburi oli ikkagi nii suur, nii lärmakas ja nii tunglev, et mul oli päris hea meel eile õhtul lõpuks pea jälle oma padjale panna. Äge koht, kuhu minna, palju näha, palju teha, aga väsitav ikka ka, nüüd tahan ma ühe õhtupooliku jalad seinal vedeleda ja paar osa Game of Thronesi ära vaadata.

16 kommentaari “Venemaalt, armastusega

  1. 1. See, mille sa üles panid, oli poolfinaali teine rada. Finaali oma vaata ülekandest järgi, nüüd on olemas.
    2. Sul on katusega tähed segamini osades sõnades.
    3. “Venemaareis” on suure tähega vä? Filoloogid?

    1. suure tähega ikka, riigi nimi, aga ametlikult peaks selline pärisnimega tehtud liitsõna sidekriipsuga käima.

      a see on lihtsalt keeletoimetamise teema, mitte päris filoloogia. teaduse ja kutseõppe vahe, kuigi paljudel, kes keeleteadust õpivad, on toimetamis- ja korrektuurikursus muu hulgas kah tehtud. A seda kursust peaks saama võtta ka ilma teooria-aineteta, täitsa muu eriala inimene ka; ja teistpidi võttes, filoloogiastuudiumi saab ära teha ka ilma selleta. või vähemalt vanasti oli see kõigest valikaine. millega seda nüüd võrreldagi. äkki nii, et Pythoni kasutamise kursus ei ole veel arvutiteadus.

        1. see on õudselt põhimõtteline küsimus, mulle käib ilgelt närvidele see usk, et filoloogia on mingi kuradi komade ülelugemine.

          umbes nagu õigusteaduse ülim kehastus oleks liiklusmiilitsa töö.

          või zooloogia seisneks koertenäitusel kohtunikuks käimises.

      1. hmm.. vabandust teemarisustamise pärast, aga keeletoimetajana (tegelt ka vene filoloogia bakana) tahaks öelda, et see võib tõesti kutseõpe olla, aga üna keeruline kutseõpe, mida ei saa ilmaski selgeks ühe valikainega/mooduliga, isegi mitte magistratuuriga, vaid ikka ainult aastatepikkuse praktikaga ja õppimisega, ja ega mõni päris selgeks ei saagi kunagi, häid toimetajaid pole üldsegi palju, noh ja nt arst on ju samuti kutseõpe. ja veel kord vabandan selle mitteasjakohase postituse pärast, aga töötaja peab ju ikka oma au kaitsma! pole see keeletoimetaja miski miilits — pigem siis juba detektiiv!

        1. ega ma ei väidagi, et see lihtne on (olen ise teinud, on põnev ja loominguline töö). ja nagu iga töö, tahab praktikat. lihtsalt filoloogia /= keeletoimetamine. võib olla filoloog, olemata toimetaja. võib olla toimetaja, olemata filoloog. üks mu tuttav väga hea keeletoimetaja on hariduselt hoopis teoloog ja ajaloolane.

          no ja AbFabi küsimus oli siiski pigem liiklusmiilitsa kui detektiivi rida. ühe kitsa kokkuleppelise reegli kohta, millele vastamine ei nõua uurimist “mida ta sellega õieti öelda tahab” ega loomingulisust “kuidas seda nii sõnastada, et see mõte päriselt välja tuleks”, vaid kõigest selle ühe reegli teadmist.

        2. Palun arutelu ka selle üle, kas finaali vs poolfinaali vea märkamine on spordiarsti või ronimissaali valvurimuti ampluaa.

  2. Ma käisin ka ükskord välismaal! St euroliidu piiridest väljaspool! Piiteris!
    Meie hotelli administraatorid oli küll täiesti ülevoolavalt sõbralikud, nii ööl kui päeval, ainult hotell kannatas veidi kummalise remondi all ja konditsioneer undas otse hotellitoa laes ukse ees kõrvulukustavalt. Kui käisin palumas, pandi kohe kesksüsteemist kinni. Mingit “misasja te siin teete” suhtumist ei märganud ma kuskil, küll aga üritas taksojuht arvega tõmmata. Ikka sõbralikult.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.