Läksin täna eksamile 90protsendise veendumusega, et eksam toimub avatud materjalidega. Hea, et ma ikka 10 protsendi jagu õppinud olin, muidu oleks väga jama olnud, nüüd loodan ikka, et sain läbi – hoolimata sellest, et läksin segadusse, kui pidin prantsuse keeles Vestfaali rahulepingu nime kirjutama (kogu eksam oli prantsusekeelne), ja panin lõpuks kirja Westhaali – ehk siis osake ühest keelest, osake teisest ja ph kadus üldse vahelt ära. Nii kui klassist välja astusin, tuli meelde, et kurat, ma tean ju tegelikult, et see peab olema Traité de Westphalie. No raip küll. Lisaks paluti põhjendada, miks Louis XIV-d vihatakse või armastatakse, aga ta kedagi külmaks ei jäta – ma siis kirjutasin, et see sõltub sellest, kas Versailles’ lossi ilu kaalub vaataja jaoks üles sel perioodil nälga surnute elud ja nende laste pisarad või vastupidi. Samas on kurb tõsiasi, et ega rahvas tollal rohkem aru ei saanud, mis kõrgseltskonnas toimub, kui praegu ja on üsna tõenäoline, et kui kuningas oleks rahva elatustaseme nimel armukestele lossid ehitamata ja sõjad pidamata jätnud, oleks seesama rahvamass, kes teda tollal viimse hingetõmbeni armastas, teda hoopis nõrkuse ja igavuse pärast põlastanud. Nemad tahavad ikka tsirkust ja alles siis leiba.
Ehk siis õppimise tähe all möödub hetkel elu.
Pildil on Louis XIV ja Hispaania infanta Maria-Teresa (prantslaste jaoks Marie-Thérèse’i) pulmatseremoonia.
Pärdikute päevaraamat 