astuge aga edasi, ärge jalast ära võtke

pere

Kuna olen viimase paari päevaga mitu uut jälgijat korjanud, siis ütlen kohe ise ära, et tegelikult kirjutan ma siin tavaliselt ainult trennist ja telekast ja keeleõppest ja sinna vahele jorisen veidi ilmaelu teemadel. Et te oleks ette hoiatatud ja ei arvaks, et iga päev hakkab mu sõrmedelt sulakulda klaviatuurile jooksma – vaadake, mis eespool on ja kui see tundub teile igav, siis … Siis vaevalt siin midagi muutuma hakkab, ma kirjutan pigem stressi maandamiseks, mitte ei kujuta ette, et teen siin ajakirjandust. Mõne Valdava enamuse meelest kirjutan ma trennist suisa ebaproportsionaalselt palju, suisa nii palju, et avastasin pärast siinset diskussiooni üllatusega, et üks inimene, kes läbi aja on mu blogisse mitu kommentaari jätnud, arvab miskipärast, et mu töö on spordiga seotud – kuigi ma olen siin läbivalt kajastanud nii oma õpitud eriala kui ka mõnd sellega seotud projekti. Mina arvasin, et see, et ma isiklikus blogis otseselt oma tööst ei kirjuta (meie kontori kassi olen tegelikult vist maininud), on elementaarne professionaalsus, nüüd sain teada, et seda, millest sa ei blogi, polegi lihtsalt olemas.

Võib muidugi ka nii, mulgi on päevi, kus mõtlen, et aitab küll, homsest jään koduseks ja elan mehe kulul – aga kuna ma üldiselt temast ka ei blogi, ei pruugi tedagi olemas olla, nii et tuleb ikka tööl edasi käia.😦 NALI oli see, MUIDUGI on mul mees olemas. Mis naine ma oleksin, kui mul meest ei oleks? Mul on üliarmas kaaslane ja kaks jõnglast, keda me väga armastame, panen teile kohe pildigi vaatamiseks, pole mul midagi häbeneda.

Aga tagasivaatavalt ASJAST rääkides – mind natuke üllatas see suhtumine teemal “aga koli siis ära, kui siin ei meeldi”. Väga meeldib, selle pärast ma ju siin olengi. Tahaks siia kohe pikemaks jääda, selle pärast annangi oma panuse selleks, et ümbrust puhta ja ilusana hoida. Selle pärast ma tegelengi muuhulgas ka meie rahvakultuuriga (üks mu diplomitestki ju sealt, inimene, kes oma kodumaad ei armasta, ei lähe sellist eriala õppima). Ja selle pärast olen ma huvitatud sellest, et eesti keelt kasutataks tema täies ilus. Mis mind üldse ei üllatanud, oli see, et ma sain kohe lugeda ka seda, kuidas kõik diskrimineerimisjuhtumid ongi ette kujutatud ja päriselt pole neid iial eksisteerinud. Oleks elu nii õiglane, küll siis oleks hea. Ühiskonna võrdsustumise peamiseks tulemuseks kipub olema aga see, et nüüd diskrimineeritakse mõlemat sugupoolt muidu ühele soole omases valdkonnas – näiteks küsiti minu kallimalt mitme aasta eest ühel tööintervjuul, mida ta traditsioonilisest tööjaotusest arvab. Kuna ta kandideeris erialasele tööle, mis ei olnud seotud kokanduse ega koristamisega, oli ta üsna segaduses ja palus küsimust täpsustada – ülemus tahtis teada, ega ta ometi osa vanemapuhkusest enda kanda ei võtaks, kui ma rasedaks peaksin jääma, ja hiljem haige lapsega tervisepäevi ei tahaks. Minu kohalolek pole enam isegi vajalik, et mu emaka potentsiaalne produkt kellegi karjäärivõimalusi mõjutada võiks. See, kas see on nüüd edasiminek või mitte, võib igaüks ise otsustada.😀

Aga ma tegelikult ei tahtnud kohe jälle feministlikku diskursust arendama hakata, mõtlesin lihtsalt, et ütlen uutele viisakalt tere.

Olge siis tervitatud!

Lisa kommentaar

Kommentaare veel pole.

Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid