Sina oledki probleem

4Sarah-Connor-Terminator

Ja ma ei võta oma sõnu tagasi.

Tuli feminismigrupis jutuks, et vanasti, kui meie veel lapsed olime, ei olnud raamatuid, kus oleks inspireerivad naiskangelased, nagu neid tänapäeval ikka PALJU leida võib. Selle peale ilmus loomulikult kohe välja Mees, kes selgitas abivalmilt naistele, et nad on kõigest valesti aru saanud, ja et tegelikult ikka oli, ilmselt meie lihtsalt ei osanud otsida.

Esiteks – loll oled või? Lapsed ei ütle raamatukogutädile: “Antud kirjandusteoses ei ole positiivseid naiskangelasi, kellega ma samastuda võiksin, veel enam, ütleksin suisa, et siin on ainult stereotüüpsed väljaarendamata karakterid, kelle ainsaks rolliks on rõhutada meespeategelase mingeid omadusi või mõjutada oma seksuaalsusega sündmuste arengut. Soovitate ehk midagi, mis ei ole šovinistlikes normides nii kinni?” Lapsed loevad seda, mis neile raamatukogus või kodus riiulite ees kätte jääb.

Teiseks. Kui me räägime inspireerivatest naiskangelastest, siis me räägime AKTIIVSETEST tegelastest. Sellistest, kes ise teevad midagi, mitte kellega tehakse. Näiteks “Twilighti” või “50 halli varjundi” peategelane ei ole inspireeriv naiskangelane, ta on lihtsalt tühi kest, et ka isiksuseta inimesed võiksid ette kujutada, et kuskil on suurepärane rikas ja seksikas mees, kes just neid tahab, hoolimata sellest, et neil pole ei välimust, iseloomu ega algatusvõimet. Selle asemel, et noh, näiteks tegeleda oma enesehinnanguga, et nad ei peaks end selliseks inimeseks, või päriselt end arendada.

Kui ma mõtlen oma lapseea kirjandusele, siis meeldisid mulle VÄGA paljud raamatud. Päris naistegelased olid Ronja ja Pipi (ja Pipi oli ilmselgelt ebatavaline, tema kõrval oli kohe tavaline Annika, tubli, ei määrinud riideid, ei jooksnud, ei tormanud jne). “Bullerby lastes” olid ka normaalsed inimesed. Mis näited veel pähe tulevad?

“Karlsson Katuselt” – Tõeline Ema, kel ei ole muid soove peale selle, et elamine puhas püsiks, ja üks vigisev majasokk.

“Muumitroll” – stereotüüpselt naiselik Piripiiga ja, taas kord, Tõeline Ema, kel ei ole enda iseloomu ja keda huvitab ainult pere heaolu (erinevalt Muumipapast, kes on isiksus, mitte lihtsalt suvaline papa). Filifjonka – mida naised tahavad? Koristada, süüa teha tahavad. Mymlade perekond oli seal ainus, kus aktiivseid naisi kujutati, ja see tundus pigem perekonna eripära olevat.

“Meisterdetektiiv Blomkvist” – Eva-Lotta polnud isiksus. Ta oli ilus tüdruk, kes oli küll teoreetiliselt poisilik, aga kes ei teinud ise suurt midagi aktiivset ja eksisteeris ainult selleks, et teised teda päästa ja tema pärast võistelda saaksid.

“Rasmus, Pontus ja Lontu” – sündmused arenevad seoses peategelase õega, kes on klassikalise mitteinimese musternäidis. Tema asemel võiks olla ükskõik kes, ta ei juhi oma elu. Kõige aktiivsem asi, mis ta teeb, on mingile tüübile naeratamine – seejärel kutsub tüüp teda jalutama, teine tüüp suudleb teda, esimene tüüp jätab ta maha, väikevend päästab ta ja esimene tüüp võtab ta tagasi. Tema ise elab vaikselt ja laseb sündmustel juhtuda. No ja Tõeline Ema on muidugi ka siin raamatus olemas.

Varases teismeeas tuli Asimov ja muu ulmekirjandus, sest seda juhtus meil riiulites palju olema. Ulmekirjandus ON viimase ajani väga diskrimineeriv olnud, naisi kas on seal lugudes neli korda vähem või eksisteerivadki nad tõesti kogu aeg kas kellegi õrna armumiseobjektina või vambina, kes kasutab oma seksuaalsust, et eesmärke saavutada. Selles mõttes on viimase kümne aastaga kirjandus TOHUTULT arenenud. Kusjuures paljudel lugejatel on raske sammu pidada ja harjuda sellega, et ulmekirjandus ei diskrimineeri enam kõiki vähemusi. Alles eelmisel aastal kirjutasin ma sellest, kuidas üks rangelt anonüümseks jääv Eesti ulmekirjanik kires internetis, kuidas Iain Banks on teda alt vedanud, sest ta luges kaks kolmandikku “Mängurist” läbi, enne kui sai aru, et peategelane on mustanahaline – sest peategelane oli TEMA PEAS olnud valge mees! Ei saa ju inimest niimoodi ninapidi vedada, et ta pool raamatut elab enda arvates valgele mehele kaasa ja siis selgub ootamatult, et valesid on talle sisse söödetud. Hea, et vähemalt meessoost oli, muidu ei tahaks seda jõledust ettegi kujutada.

Kuidas on võimalik, et inimesed ei märka, et kuigi “Asum” oli väga hea raamat, siis naisi kujutatakse (kui neid üldse kujutatakse) seal hoopis teistmoodi kui tänapäeva kirjanduses?

Aga nii, et areng on aeglane ja inimesed ei märka, et maailmapilt muutub. Mõnel kindlasti ei muutugi (nagu Banksi näitest näha). Aga see suhtumine paistab välja ka sellest, et kui ma veel pidevalt joogast ei kirjutanud, öeldi mulle VÄGA tihti, et “Aa, ma arvasin, et sa oled mees, sest sul on nii mehelik kirjastiil”. See, et ma ütlen otse, mida ma arvan, EI ole mehelik kirjastiil. Ma olen naine, seega võib minu käitumine mitte kellegi naiselikkuse kuvandile vastata, aga see mu munasarju ära ei kaota. Mõne inimese puhul on arusaadav – kui näiteks mu vanaema küsib, kas üks mu otsekohese ütlemisega püsikommentaatoritest on mees, siis ma mõistan, kust see seisukoht tuleb, sest ta on pärit ajastust, mil peamiseks kasvatuspõhimõtteks oligi esmalt “laps räägib siis, kui kana pissib” ja seejärel “naise koht on vait”. Siis võib tõesti tunduda, et inimene väljendab ausalt ja keerutamata oma arvamust ja ei hakka poole pealt hoopis küünelakist rääkima -> peab vist mees olema. Aga kui seda sama ideed väljendavad minuvanused inimesed, siis ma tõesti leian, et teie oletegi probleemiks. Kui te loete võõrast juttu internetis selle pilguga, et “tundub arukas, ilmselt on autoriks mees” (ka nii on mulle öeldud), siis tähendab see seda, et kui igapäevaelus keegi rääkima hakkab, siis sõltub see, kuidas te seda juttu vastu võtate, küsija soost natuke rohkem, kui normaalne oleks. Te ei ole objektiivsed.

Mul oli näiteks endal mõne kuu eest kogemus, kus ma selgitasin pisikesele grupile, kuidas ühes arvutiprogrammis üht probleemi lahendada. Ja üks mees katkestas mu jutu ja ütles väga enesekindlalt, et nii EI OLE VÕIMALIK teha.

“Miks ei ole?”

“Ma proovisin seda enne, ei hakanud tööle.”

Ma ei osanud ka enam kuidagi viisakamalt öelda seda, ütlesingi võimalikult lahke hääletooniga, et see, et sina midagi tööle ei saa, ei tähenda, et mina sellega hakkama ei saaks. Ja ta vaatas mind sellise näoga, et oli selge, et ta pole mitte isegi solvunud, vaid lihtsalt konkreetselt segaduses, sest ta ei suuda uskuda, et ma võiksin teha midagi, milles tema ebaõnnestus. Kusjuures olgu öeldud, et tema näppis seda programmi esmakordselt ja ta teadis, et mina olen sellega varem kokku puutunud – seega võiks ju eeldada, et ma tean paremini, mida ma teen. Asi ei pruugi siin muidugi üldse soos olla, äkki ma lihtsalt naeran liiga palju või ei kanna oma prille välja ja jätan seega keskmisele eestlasele natuke rumala mulje. Või olid tal humanitaaride suhtes eelarvamused. Aga ikka on vahel ette tulnud seda, et ma selgitan midagi, mis on natuke tehnilisem kui korrutustabel, ja näen, kuidas inimesel silmad üllatusest suureks lähevad. Ja seda, et inimesed leiavad mu kirjastiili põhjal, et ma olen mees. Või et ma näen, kuidas naisspetsialistile öeldakse, et mis teil viga ilusa välimuse abil elus edasi liikuda.

Teie ise konstrueerite oma reaalsust. Ja selle suhtumisega ei pea te poolt inimkonda päris inimesteks, vaid infantiilseteks nukkudeks. Iga kord, kui te ütlete minusugusele, et ma olen eriline, alavääristate te kõiki teisi naisi, kellest suuremale osale pole te ilmselt lihtsalt andnud võimalustki oma mõtteid väljendada. Mitte et suur osa inimesi ei olekski alalheitlikud ja kergelt kohtlased, aga soos see nüüd küll kinni ei ole. Nii et võib-olla peaksite oma suhtumist muutma.

Mina. Mina peaksin suuremad prillid ostma. Ja kontorikostüümi.

108 kommentaari

  1. Mmm, jah, mitmes foorumis, omas blogis, siin kommentaariumis…

    “Sa ei olegi mees vä? Aga sa jood ju õlut! Sa saadad inimesi perse! Naised ei tee selliseid nalju ka!”

    Need naised, keda mina tunnen, joovad ja teevad ja saadavad.

  2. Ma lihtsalt tahaks ära märkida, et ehk ei ole päris õige meiesugustele sinikraedele ette heita, et neil puudub säärane etnoloogiline tundlikkus, nagu kõrgharitud blogijatel…

    Olen ka mõnetpidi samase eksituse ühte raamatusse sisse lugenud, puhtalt oma lollus, ei klõpsanud mõte kohe kokku… No ei ole kõige säravam kriit, mis ma teha saan…

  3. Aga-mina-tüüpi kommentaar.
    Vahtisin mingis kõrtsus jupp aega, kuidas on kaks järjekorda baarileti ees. Lühike kiire järjekord. Tohutu pikk lohisev järjekord. Seisatasin lühikesse, sain üsna ruttu teeninduse osaliseks. Kuni mulle jooke tehti, hakkavad teises järjekorras minust natuke tagapool seisvad mehed hästi valjusti arutlema, et nad peaksid ka endale tissid hankima. Et tissid pidavat järjekorras ette pääsemiseks kasulikud olema.
    Ei saa ju olla, et on mõni teine seletus, miks mina sain juba tellida ja nemad ikka veel ootama peavad. Lihtne. Tissid.

  4. tglt on see Filifjonka, kes uskus katastroofe, üks mu lemmiktegelasi . kõik see korralikolu äng ja see, kuidas ta õudsest lõpust kergendust tunneb… Just oma neurootilisuse tõttu on ta minu jaoks rohkem päristegelane kui mymlad, kes on umbes samasugused pooljumalad nagu Pipi.

    mis Muumimammasse puutub, siis tema oli vist suhtkoht Janssoni ema pealt maha kirjutatud. tema ebainimlik superemalikkus tuleb vist sellest, kuidas laps ema nägi. eks temagi hakka tegelasena kasvama just siis, kui teda seestpoolt näitama hakatakse, kust vaadates ta, üllatus-üllatus, ei olegi haavamatu üliema.

    ja siis on nähtamatu laps muidugi. kelle lugu pmst ongi tegelaseks arenemise lugu.

    • Filifjonka oli minu jaoks nii vastik, et hakka või raamatut lugedes tigedusest karjuma. Selliseid inimesi pole päriselt olemas õnneks, eks.

      Rents – hea kirjutis!

      • Sa ei kujuta ette, kuidas ma VIHKASIN Filifjonkat. Tõelise kirega. Ma ei kujuta isegi ette, kas ma päris inimeste vastu olen sellist vastikust tundnud.😀

        • hmm… ma küll mõistan selle konsekventse, mida ma kohe ütlema hakkan, aga mölapidamatus on liiga suur, et see tegemata jätta: mina elasin temasse täiega sisse ja samastasin end temaga.

          ja siis oli lõpplahendus muidugi mõnusalt vabastav, “ah et saabki sellest puntrast kuidagi ka välja”.

          a kindlasti oli siin suur roll sellel, et hea novell on lihtsalt. hästikomponeeritud. ja Janssoni üks põhitugevusi ongi see, et ta võib võtta ükskõik kui imeliku tegelase ja sellele seespoolse pilgu anda, nii et on usutav. ta ei mõista ühtegi tegelast lõpuni hukka.

          apropoo, mina, kes ma pole sama hea kui Jansson, olen muumilmas kõige rohkem vihastanud Muumipapa peale (mis ei ole mul küll seganud end vahel ka temaga samastamast). just sellepärast, et sellised on ka päriselt olemas. eriti pärast Janssoni biograafia lugemist.

    • Muumimamma avanemise raamat on minu arvates “Muumipapa ja meri” – näiteks seinale maalitud aia sisse minek. “Merekohin kadus. Mamma oligi läinud oma aeda. Nüüd jäi tuletornikamber tühjaks. Värvipurgid seisid edasi laual ja akna taga jätkas tormipääsuke oma üksildast ringtantsu. Niipea kui loojangukuma läänekaarel kustus, lendas ta otse merele. Jõudis kätte teejoomise aeg ja pere tuli koju. “Kus mamma on?” küsis muumitroll. “Vahest ta läks vett tooma,” arvas papa. “Ta on üle uue puu juurde maalinud.” Mamma seisis õunapuu taga ja vaatas, kuidas nad teed keedavad. Nad paistsid natuke udused, nagu näeks ta neid liikumas mingi veepinna al. /—/ Kui teevesi keema läks, magas mamma juba sügavat und, pea toetatud vastu oma õunapuud.”

      • Jah. “Hilja novembris” ka selgitati, et mamma oli vahepeal päris vihane ja käis üksi metsas istumas – ja peategelasel oli seda nii raske uskuda, sest mamma oli ometi täiuslik!

        • Aga sadade iidol Väike My, kelle moodi kõik väikesed tüdrukud olla tahtsid? Päris hea tegelane, kellest eeskuju võtta, no see sipelgate juhtum võib-olla välja arvata.

    • Muumimammat näidatakse ühes loos siiski isiksusena – kui nad saare peal elavad ja Muumimamma seinale aia maalib ja selle sisse uduje tõmbab. Eriti meeldib mulle see koht, kus ta maalib sinna palju pisikesi muumimammasid, et ei peaks kogu aeg põõsa taha pugema, kui perekond tuleb, vaid saaks teeselda, et ta on üks nendest.
      Selles loos, muide, on Muumimmama suht jumalapositsioonis vaatleha ja teised kõik vaatlusalused.

      • Ah, juba mainiti ära. Nojah. Ma tahan öelda, et olukord ei ole nii troostitu sugugi, kuigi pole ka nii hea, kui võiks. Ronja, My ja Pipi ise loevad juba igaüks kümne eest. Eva-Lota oli minu arust isiksus ikka küll ja kakles ise ka, eriti loos “Kalle Blomkvist ja Rasmus”. Ulmekirjanduse naiskäsitlus on muidugi kriipiv. Asimovil on paar kanget naiskarakterit, robotipsühholoog ja siis see lapsehoidja, kes neandertallasest lapsega minevikku läks, aga neid iseloomustab õnnetu (just õnnetu, mitte puudulik) isiklik elu ja vastavalt ka “õnnetu lõpp”, või noh kuidas võtta. Tegelikult. Susan Calvin, kellel mingi saiko-robotiga ebaterve emotsionaalne suhe tekkis, lahendas olukorra “heaolutunne versus tõde” lõpuks tõe kasuks, tehes seda osavamalt ja otsustavamalt, kui sama eksituse kütkes kügelenud mehed. Ja töötas edasi.

        Üks pääsuke veel kevadet ei too, aga kaks-kolm-neli-viis juba viitavad sellele.

        • ” sest peategelane ometi PEAB olema valge mees! Ei saa ju inimest niimoodi ninapidi vedada, et ta pool raamatut elab enda arvates valgele mehele kaasa ja siis selgub ootamatult, et valesid on talle sisse söödetud.” – haa-haa-haa. A kindel, et see kiremine sarkasm ei olnud?
          Minu meelest Gurgeh ei olnud sõna otses mõttes mustanahaline (st süsimusta nahavärviga) vaid lihtsalt tumedapoolne. Seda ei täpsustata raamatus, sest see pole lihtsalt tähtis (sest rasse pole ju bioloogilises mõttes olemas), mainitakse ainult ühes kohas. Naljakas, et Banksi raamatuid ÜLDSE loeb inimene, kes kaldub rassismile, kuivõrd – eriti just selles raamatus – Banks eeldab, et ka robotitel(tehisintellektil) on inimõigused ja et sugu pole inimese määratlemisel üldse tähtis (sisemonoloog keeleküsimuste üle).

  5. a teemast üldisemalt: ma ei saa ka aru, mis komme see on _komplimendina_ öelda “sa mõtled nagu mees”. on ette tulnud. kuigi teisalt olen ma ümbertnurga kuulnud, et mind on ka halvakspanevalt klatšitud, et ma olla “nagu mees” (kui see nüüd “täielik mees” ei olnud).

  6. a muide, krimikirjanduses oli naistegelastega päris hästi juba siis, kui ulmekirjanduses oli naistegelase _olemasolugi_ saavutus.

  7. Mind peeti vanasti jutukates alati meheks, sest mu kasutajanimi oli Mel. Mel nagu Melanie, loomulikult. Tahtsin ma ju ka ometi salapärane neiu olla, aga sexykiizu16 tundus kuidagi liiga labane. Mind peeti aga hoopiski Meeliseks…C´mon Meelis on Mell, mitte Mel! Mel Gibsoniks miskipärast ei peetud….
    Aga jah, seda teksti põhjal valearvamuse kujundamist olen isegi teinud. Just selles võtmes, et olen inimest blogi põhjal naiseks pidanud, kuigi tegemist on olnud mehega. Mehed ju ei blogi ometigi.

    • sealjuures oskas keegi mind kunagi blogi põhjal meheks pidada, hoolimata üsna füsioloogililselt emastest asjadest, mida ma just enda kohta kirjutanud olen.

      tuttav inimene oli, ei teadnud, et notsumaja on minu blogi, ja üllatus, kui teada sai, et minu, mitte mingi mehe oma.

  8. Madlike ja Liisbet olid ka lahedad naised. Ühelt poolt sellised armsakesed, aga teisalt oskasid ropendada ja kakelda nii, et veri väljas. Ja katuselt alla hüpata. Ja herneid ninna toppida, et näha, mis saab. Suurtena hakkasid nad ilmselt bossideks ja/või teadlasteks.

  9. Noorusest ei meenugi õieti midagi. Varateismelise minu eeskujuks oli näiteks krahv Monte Cristo. Kõik naistegelased, kes meenuvad, (Consuelo jms) on nii haledad ja elutuulte pillutada, et… Mehed olid need, kes ise oma elu elasid. Naised ei elanud, vaid elu elas neid.

    Kommunistlikus kirjanduses siiski aeg-ajalt välgatas midagi, näiteks Neljas kõrgus.

    • aah, ma jälle vihkasin räigelt Monte Cristot. nagu üldse tegelasi, kes olid justkui positiivsed, vaat et idealiseeritud tegelased, aga käitusid nagu ilged mölakad. ta konkureerib sel alal major McNabbsiga, aga eri stiilis.

      muidugi kui võtta tervet seda raamatut kui lugu, kuidas rängalt traumeeritud mehest saab täielik psühho, siis on väga kõva lugu.

    • a lemmikeeskujusid oli mul teismelisena palju, Shakespeare’i komöödiate naistegelased on üldiselt ägedad, enamasti ägedamad kui meestegelased.

      praegu vaataks isegi, et peaaegu liigagi hakkajad, et eeskujuks passida – mis on mul pihta hakata eeskujuga, kes on juba algusest peale enam-vähem täiuslik? möönda “tore, et sa nii tragi oled, aga kuidas see peaks suhestuma minuga, kes ma olen tavaline inimene?” A päris nii hull lugu nendega ka ei ole kui Pipiga.

  10. Eva-Lotte, teh Naiselik Tegelane, brrr.

    A mu blogimaailma nimi pole juhuslik. Idee, et keegi “pole nagu tavaline naine” ajas mul ikka räigelt sisemuse keema kohe. MISmõttes, muidugi on, vähemalt muidugi olen! Vana naine, salalik naine, avalik naine, igatahes alati ja üleni naine!

    Krt, nagu mina oleks kirjutanud v.a. et Filifjonka oli mulle päris sümpaatne.

    • Ja see, et ma Eva-Lotta ei oska kirjutada, ei ole kõigi naiste nõmeduse tunnus, ainult minu isikliku kohmakuse oma.

      • Minu jaoks markeerib see kiri “sõdime nautke ja …trallallaa” mitte kirjaoskamatust, vaid pubekalikku mõtlematust. Noh, minu arust on rõõmsameelsust ja hoolimatust tahetud sellega markeerida.😀 Anders oli see kirjaoskamatu oma sildiga “Mõnusa ilma tõttu on see töötuba suletud”.😀

        Ja Eva-Lotta vaieldamatult tegutseb, sest tema veab poisid minema politseiniku juurest, kes teeb ristsõna ja tahab mingit naissõdalast (Eva-Lotta nime tähtede arv ei sobinud, mäletate küll). Poisid muidugi möllavad rohkem, kuid E-L ju leiab Greni laiba ka seetõttu, et ta tegutseb ning viib Suurmõmmikut sinna mõisasse.

        Filifjonka üle ma naersin lapsena täiega. Ta oli nii koomilis-irooniliselt karakteeritud tüüp, praeguseni on ta naljakas tglt.

        Ja Bullerby laste Liisa vaatenurk on tglt ka poiste suhtes parasjagu irooniline ja kriitiline. Enda suhtes ka. Aga tohlakas beibe ei ole ei tema ega teised Bullerby tüdrukud. Nad on muidugi tolleaegse Rootsi küla tüdrukud ja ei loobi pomme ega kägista madusid ega revolutsioneeri, aga tglt on Lindgreni tüdrukud kõik siiski omamoodi feministikesed.

        * Aga s.o ikka tõsi, et Vladimir Beekman peaks saama Lindgreni tegelaste kujudega ausamba, sest kümned aastad on Eesti lapsed tema tõlgete peal üles kasvanud. Tema megaheade tõlgete peal. Mis ei puutu naiskangelastesse, aga on siiski mainimist väärt.

        • Oeh, Filifjonkateemaline lõik peaks olema kõige lõpus, mitte segamudrupudruna keset Lindgreni tegelaste kohta käivat juttu. Sry. Kirjaoskamatu olen mina, mitte E-L ega A. Trallallaa!

        • Jaaaa. Beekmani ausamba poolt.

          A plika-tegelased lasteraamatutes. Mõtlesin, keda ma Eesti autoritest lastena üldse lugesin. Rannap, eks? A tema on ise mees ja kõik ta tegelased on poisid või karud. Raud? Temal oli küll tüdrukuid ka, aga vähem kui poisse. Ma abstraktsel tasemel teadsin, et kusagil on plikade raamatud, kus ka peategelased on plikad, aga no sobis siis poisterahval selliseid lugeda???

          A õnneks on meil veel Pervik. Kunksmoor, Arabella. Ja Väli. Kadriann & Põnniine ftw! Kui mõelda, siis ikka leiab neid ägedaid tüdrukuid ka meie oma toredast lastekirjandusest.

        • Filifjonka. Tema puhul tekkis see küsimus, et kui Filfjonka tegutses aktiivselt ja kohusetundlikult kõigi naiselike teemadega aga oli ikkagi päris mitme loo staar, mitte vaikiv taustalseisja, siis kas vastumeelsus tema suhtes oli tingitud a. naiselikest tegevusvaldkondadest, b. aktiivsusest või c. millestki muust? Põhimõtteliselt oli ta omaette isiksus – ja minu meelest ei käitunud ta oluliselt vastikumalt, kui nt see Koduvana, kes Trollitalves logelevaid külalisi häiris. Niisiis? Suusatamine hea, küürimine paha? Või peaks ikkagi võtma, et allasurutud karakter paha, avaldunud karakter hea?

        • Ma arvan, et sellest, millise obsessiivsusega ta neid valdkondi käsitles. Küürimine okei, küürimise tähtsaks pidamine väga väga mitteokei. Neurootilisus veel eriti mitteokei. Kuidas sa, tegelane, üldse saad tulla selle peale, et miski võib ka halvasti minna?? Ma arvasin alati, et F on meelega väga vastikuks kirjutatud, et ülejäänud tegelased natukenegi normaalsemad paistaks.

          A ega need Janssoni lood väga lastekad ei ole. Trollitalv ja Reisid ja jutukesed ja Meri veel nagu on. Aga November, Sabatäht – no ei.

        • Sama obsessiivsust ilmutavad ju ka kõikvõimalikud Koduvanad oma markide v taimede korjamise, pasunapuhumise või talisuplustega.

        • Jah? Mis siis? Koduvana on ka padunegatiivne tüüp ju, a veidi teistmoodi negatiivne.

        • vat minu jaoks ei ole nad padunegatiivsed. Koduvanad on veits aspergerid. Sõu?

        • Kusjuures minu jaoks on tegelased, kellel ei ole ühtegi hingeelulist probleemi, ebahuvitavamad ja raskemini sisseelatavad kui probleemsed. Neid täiuslikke probleemituid tüüpe (Pipi) saab muidugi imetleda, aga neist on samastumise mõttes sama vähe kasu kui Tolkieni üllastest haldjatest.

          Tõsi, Rentsil oli rohkem juttu eeskujudest kui samastumisest, aga isegi eeskujust tahan ma, et ta oleks usutavuse piires.

          Ma ei ole näiteks Pipit kunagi võtnud eeskujuna – ennem sobib ta kõikvõimsaks nähtamatuks sõbraks. vrd Mary Poppins.

          Filifjonka oma algolekus ei sobi eeskujuks, sest ta on omadega liiga persses. Aga kuna ta areneb, siis annab see lootust ka kõigile teistele, kes on omadega persses. Mõtlesin just, et ei tea, kas Jansson kirjutas tema sisse kõik oma ärevusprobleemid, et neile selle kehastunud ärevushäire piires lahendus leida.

          Muumitrolliga samamoodi, ainult veidi teises suunas.

          Ja koduvanad on hoopis teises äärmuses. Sellised, kes ei üldse ei mõtle, mis jälgi nende tegevus teistele jätab ja trambivad teistel rõõmsameelselt varvastel. Neurootikust Filifjonka antipoodid, antineurootikud. Ma oleks arvanud, et kui inimesele tundub Filifjonka usutamatuseni närvesööv, siis samastab ta ennast just koduvanadega (“tegutseda on vaja, mitte põdeda!”).

        • ning sekundeerin Morgiele – Janssonil ei olegi padunegatiivseid tüüpe, vähemalt mitte lõpuni välja.

        • (ääremärkus: tuli mõte, et väga empaatiliselt läbikirjutatud Muumipapa ühendab filifjonkade (neurootilisus) ja koduvanade (teistega mittearvestamine) halbu omadusi, tembituna kõva annuse hurraaromantismiga.

        • Koduvanad varieeruvad ka. See koduvana, kes Muumipapal orbudekodus on, on ilmselge väärakas. Aga pasunaarmastaja pisimutuka jaoks on ta täiesti kogu maailm, kuigi see maailm teda üleüldse ei märka. Ja Niru jaoks oli koduvana “kõige õigem, mida ta teha sai”, eks. Ehk find what you love and let it kill you.😀 Ehk koduvana on täitsa funktsionaalne teiste eludes ja eks võib seda ka Aspie-olekuna vaadelda tõesti.🙂 .

        • “Trollitalves” koduvana ümber toimuv on üldse üks mu lemmikkohti maailmakirjandusest. suurepärane näide, kuidas lahti kirjutada “ei läinud üldse nii, nagu ma tahtsin, aga kokkuvõttes ongi hea.”

          Aga katastroofi-Filifjonka kohta mõtlesin vahepeal veel, et tegelikult on selles loos minu kõige suurem eeskuju Jansson ise. Ma mäletan, kuidas ma mingi paariteistkümnesena mõtlesin “ooh, aah, ma tahan kaa nii hästi kirjutada!”.

        • Morgie. Mähh. Koduvanad olid need, kes keelasid kohvi juua ja suitsu teha ja käskisid saba 45 kraadise nurga alla hoida ja ei armastanud lõbustusparke. Mu arust lõi Jansson nad metafooriks tuimale reeglite täitmisele ja ühiskondlikule ühesugususe-survele ja ma ei kujuta ette, kuidas SINA neid mitte-negatiivseks pidada saad.

        • alguses Jansson võiski nad selle mõttega luua, aga nad arenesid tal ajapikku. ei olnud enam papist vaenlasekujud, vaid omandasid mõõtmeid juurde. “Trollitalve” koduvana on juba huvitavam kui “Muumipapa” memuaaride” oma; pensionile tahtva koduvana loos selgub, et nad ei ole kõik ühesugused; ja “Hilja novembris” koduvana on küll meinstriimim kui too üksindust ihkav pensionikoduvana, aga igatahes täie tegelase eest väljas.

        • Tuletan meelde, et Muumipapa oli läbinisti subjektiivne tegelane ja ilmselgelt olid tema memuaarid väga kallutatud ja värvikad. Nii et ilmselt võimendas ta koduvanade negatiivseid omadusi (ja rangust, mis talle vastu hakkas).

        • ja sellega on ka öeldud, mispoolest hilisem Jansson on parem kirjanik.

          “Memuaaride” suhtes on mul küll segaseid tundeid: puhta kullana võttes on ta samasugune suht titekas meelelahutus nagu kõik need sabatähed ja ohtlikud jaanipäevad. Aga seal on üks tähtis erinevus, nimelt jutustaja. Kusjuures jutustaja, kelle usaldusväärsus on võrreldav parun Müchauseni omaga. Mis tähendab, et selle raamatu koduvanakirjeldus iseloomustab vähemalt sama palju kirjeldajat kui kirjeldatavat ja lugejale ei näidata võib-olla kõike.

          ja nüüd käis peast läbi mõte, et “Muumipapa memuaaride” koduvana ümber toimuv on nagu lastepärane versioon filmist “If…”.

          http://www.imdb.com/title/tt0063850/

        • apropoo, Kaur, see, kuidas sa Janssoni tegelasi, nt koduvanasid kirjeldad, meenutab mulle tglt väga seda, kuidas ma neid raamatuid ise lapsena lugesin, niiviisi sirgjooneliselt ja kõike, mida minategelane või vaatepunkti-tegelane arvas, puhta kullana võttes. mis tekitas minus küsimuse, kas sa neid suurest peast üle oled lugenud?

        • Küsimus oli ju sellest, kuidas laps-Morgie neid tegelasi omal ajal tajus. See, mida ma hetkel arvan või mida tema hetkel arvab, ei puutu asjasse. (Minu arust.)

        • algküsimus oli tglt selles, kas lastekirjanduses on piisavalt huvitavaid-elusaid-jne naistegelasi, aga laienes Filifjonka kaudu ükskõik millistele närvidelekäivatele tegelastele. ma ise arvan, et ka lastele on kasulik närvidelekäivatest tegelastest lugeda ja seda kasulikum, kui nad on nüansseeritumad kui lihtsalt “kuri vaenlane”. isegi kui laps esialgu neisse üsna lihtsalt suhtub.

          “Trollitalve” koduvana näidati isegi lapslugejale mitmest eri küljest. sest vaatepunkti-tegelasi oli rohkem kui üks.

          ja nüüd tuli mulle meelde, et isegi “Memuaaride” koduvanale leidus oma nišš, kus ta tegi kedagi õnnelikuks (pleektatsud).

          Ma ei tahaks võtta Rentsi algküsimust ja läheneda sellele nii, et ükski närvidelekäiv tegelane ei kõlba. või tahad sa öelda, et Jansson on tüdruklugejaid alt vedanud, sest tema naistegelased ei ole kõik imetlusväärsed?

        • (ning jah, ma sain ennist teisiti aru – kui sa kirjutasid Morgiele “Kuidas sa saad..”, siis järeldasin ma olevikuvormist, et sa räägid praeguse Morgie, mitte tema minevikuminaga.)

        • No mis. Ei. Kirjanik võib kirjutada kokku terve puntra närvidelekäivaid tegelasi ja sellegi poolest täiega äge olla. Mu viimane loetud terav naistegelane oli Şekure, kes on, julgen öelda, erakordselt närvidelekäiv ja samas väga lahe. Ja kindlasti ei kukkund Pamuk selle raamatuga läbi, vastupidi!

          Ehkki teemasse tagasi minnes tundub mulle, et Şekure on samuti naine mehelikus kõverpeeglis; tema iseloomu naiselikkus on nii üle võlli, et läheb groteski välja. Aga lugemiselamus igal juhul!!!

        • jah, ma ise kaldun kah arvama, et kui kirjanik on loonud tegelase, kes suudab sama palju närvidele käia nagu päriselu inimene, siis järelikult oskab ta hästi tegelasi teha.

        • Pastoi – Kaur? Sa nagu tõsiselt eeldad, et ma peaksin Janssoni tegelastesse praegu täpselt samamoodi suhtuma, nagu lapsena, või et see lapsepõlveaegne suhtumine peaks kuidagi rangelt piiritletud olema või et mis mõttes sa muumitrollide arutelust praegu minu personaalküsimuse tegid?

          Ma isegi ei MÄLETA, kuidas ma neisse lapsena suhtusin (kas peaksin?), kuivõrd armastatud ja palju kordi üle loetud tegelastesse suhtumine areneb reeglina koos lugeja endaga. Saa üle, ausalt.

          Fakt on aga, et Koduvanad ei olnud kõik ühesugused. Mingid tõutunnused neil sarnased olid, ükshaaval võttes oli piisavalt individuaalseid erinevusi. Ohtliku jaanipäeva Koduvana oli hoopis teistsugune tüüp, kui Trollitalve oma, jne.

  11. Khm, suurematest prillidest ja kontorikostüümist ei ole kasu – tõsiseltvõetavamaks need ei muuda. Pigem peetakse halliks hiirekeseks, kelle hobiks on bibliograafia…

  12. Kusjuure Muumitrolli raamatus oli ka tugev naiskarakter – Tuu Tiki. Paraku ei olnud kuskil tegelaste sugu eraldi rõhutatud ja nii eeldavadki kõik, et ta oli mees, stereotüübi järgi. Tegelikult oli tema prototüübiks loo autori elukaaslane Tuuliki.

    • Hea point.

  13. “Kadri” ja “Kasuema” – Kadri oli ju kannatuste läbi õilistunud tütarlaps, igati eeskuju.
    Sarjas “Noorus ja maailm” oli ka palju tüdrukuid.

    • Justjust, Kadri ja Kasuema. Normaalses (s.t. poiste) seltskonnas oli sihukeste raamatute teadmine, saati lugemine, täielik tabu.

  14. Te feministid olete ikka hullud🙂

    “Alles eelmisel aastal kirjutasin ma sellest, kuidas Metsavana (kes on ometi ulmekirjanduses vägagi kodus ja ka ise seda kirjutab) kires internetis, kuidas Iain Banks on teda alt vedanud, sest ta luges kaks kolmandikku “Mängurist” läbi, enne kui sai aru, et peategelane on mustanahaline – sest peategelane ometi PEAB olema valge mees! Ei saa ju inimest niimoodi ninapidi vedada, et ta pool raamatut elab enda arvates valgele mehele kaasa ja siis selgub ootamatult, et valesid on talle sisse söödetud. Hea, et vähemalt meessoost oli, muidu ei tahaks seda jõledust ettegi kujutada.”

    OEH! ma ju seletasin toona pikalt-pikalt-pikalt miks ma olin pettunud ja sa paned ikka mu sõnad kõverpeeglisse. Pole mitte mingit sellist asja, et peategelane PEAB olema valge. Ma oleksin olnud sama häiritud kui ma oleks arvanud kogu raamatu jooksul, et peategelane on neeger aga tegelikult selguks, et ta pole seda teps mitte. Asi on autori tegelaste loomes ja nende kirjeldamises ja selles, et kui ma olen jõudnud enda peas luua mingi kujundi lugedes on häiriv kui ma saan aru, et pean seda käigupealt vahetama. Kui autor ei anna mulle piisaval kogusel infot siis ma loomulikult peegeldan ennast tegelasele ehk üritan end temaga samastuda ja mu kujutluspilti tekib pilt tegelasest kui valgest paksust heteromehest eksole. See on täiesti loomulik ja ma olen kindel, et nii teevad alateadlikult kõik rassid ja inimesed. Mitte kuskil pole ma öelnud, et tegelane PEAB olema valge mees. Naistegelaste vastu pole mul samuti absoluutselt mitte kõige vähemalgi määral midagi. Pigem suisa vastupidi. Surmakarvas meeldis mulle kahtlemata naistegelane ja neid tegelasi võib tuua veel. Soovitan lugeda näiteks teost “Põgenemine” mille autoriteks Daniel AbrahamGardner DozoisGeorge R. R. Martin. Seal oli väga lahe ja kaasaelatav tegelane, kes oli tõmmu latiino.

    Seega jah🙂

    • Ma lihtsalt ei saa absoluutselt aru, kuidas nahavärv samastumist segab? Et kui on teine nahavärv, siis on automaatselt teine liik, nii või?
      Või miks peaks automaatselt eeldama, et totaalse heaoluühiskonna üks tunnustatumaid ja rafineeritumaid logardeid on tingimata heledanahaline.

    • Sa Morgie saad endiselt valesti aru või ma ei oska end hästi väljendada. Nahvärv ei sega ja ka sugu ei sega. Teien liik on veelgi vahvam asi, selliseid teoseid on omajagu kus tuleb samastuda teise olevusega.

      Probleem on autoris, kui ta ei ütle alguses, et tegemist on teise liigiga. Sest lugemine on protsess, kus lugeja loob samamoodi sama maailma peas valmis ja kui infot pole autorilt antud siis tuleb lugejal täita tühimikud ise parima kättesaadava materjaliga. Ja kui ma olen oma peas juba loonud maailma valmis ja olen koguaeg arvanud ühte on tüütu kui selgub, et kõik oli teistmoodi.

      Lisan veel, et see kõik ei puutu absoluutselt ei nahavärvi ega seksuaalsesse suundumisse ega rassi või millegisse. Samahästi on mind häiriv kui olen kogu lugemise ajal arvanud, et tegemist on ütleme Londoniga aga tegelikult on tegemist Moskvaga. Kui tegemist on autori planeeritud peene süzeepöördega, mis on tehtud meelega siis on teine asi. Aga kui asi on juhtunud sellest, et autor pole lihtsalt tegevuskohta viitsinud korralikult välja kirjutada on see laiskus. Iain Banksi puhul oli tegemist isegi rohkem tõlkelaiskusega sest olen arusaanud, et originaalis tuli tegelane märksa paremini esile.

    • Konkreetset raamatut teadmata – see on ju selgelt teadlik autoripoolne võte. Manipulatsioon. Loob karakterist mingi ettekujutuse (kus sees nahavärv / sugu / abielulisus / ulmekirjanduse puhul ka peade ja jäsemete arv). Ja siis muudab seda järsult. Muidugi see häirib, peabki häirima, nii ongi mõeldud ju!!!

      • Ei olnud mõeldud, mulle räägiti, et ingliskeelses originaalis oli asi kohe kergemini mõistetav.

      • Toon näiteks Jüri Kallse poolt öeldu: Eks üks probleem tuleb ka sellest, et eesti keeles pole väljakujunenud (kõigile arusaadavat neutraalset) sõnavara neegri kujutamisel… ei midagi rassistlikku, aga inglise keeles saad mingitest väljenditest jne aru, et tegelane on neeger… toon näiteks Walter Mosley krimkad, mille peategelane on neeger… vaat maakeeles lugedes tundsin ma, et ma justkui ei saa millegile pihta või nii… siis tõlkisin mõttes miski dialoogi inglise keelde tagasi… ja selge – neeger… noh, et maakeeles kuidagi häirivalt palju kõlas sõna «vennas»…

    • “Või miks peaks automaatselt eeldama, et totaalse heaoluühiskonna üks tunnustatumaid ja rafineeritumaid logardeid on tingimata heledanahaline.”

      Kui mul pole midagi muud öeldud tegelase kohta siis ma täidan olemasoleva augu enda peas nagu ütlesin parima lähima materjali ehk iseendaga. Ma olen täiesti kindel, et see on universaalne peegeldamine-samastumine. Kui ma oleksin hindu siis muutuks tegelane ka selleks. Asi on aju laiskuses, lihtsam on haarata midagi mida sa tead. Samamoodi on naiskirjanikud mulle rääkinud intervjuudes, et neil on kergem kirjutada naistegelasi sest nad ju teavad mis tunne on olla naine.

      • Njaa, aga miks ÜLEÜLDSE peab neid tühje kohti nii maniakaalselt täitma? Las jääda tühjaks, keskendume muule, nt elustiil, mõtteviis, jne. Või sa ei talu hästi määramatust, düüd?

        Minu lemmikraamat on siiamaan Eiv Elooni “Kaksikliik” kus isegi tervete oluliste liikide kohta kuigi paljut kohe kätte ei anta.

        • Sul on õigus ehk ega ei peaks jah. Ilmselt on ka see õige, et ma püüan liiga palju konkreetsust määramatusesse juurde mõelda.

        • Ma kirjutasin ühe magistritöö võimalike maailmade loomisest kirjanduses, mille suur osa on just see “tühimike täitmine”, aga minu jaoks see “kui sugu ja rassi pole öeldud, kujutan peategelast endasugusena (või valge mehena)” küll nii automaatselt ei tule. Ja kui selgub, et see peategelane pole mitte 20, vaid 40, või mitte valge, vaid musta nahatooniga, siis ma lihtsalt korrigeerin oma seisukohta ja lähen edasi, kui see just süžee seisukohast drastilist ümbertõlgendamist ei nõua. St mulle jäi arusaamatuks, miks sinu jaoks see pisike detail nii märkimisväärne oli.

        • Tagantjärgi ma ise ka ei mäleta miks see mind toona häiris. Võibolla sellepärast, et asi ei paistnud taotluslik vaid kogematta juhtunud. Jättis mulje nagu halvast karakteri arendusest või midagi. Umbes nagu ühel eesti autoril on kombeks, et ta kõik tegelased on niivõrd teineteisele sarnased kloonid, et sellest kas tegemist on mehe või naisega saab aru kui seksiks läheb. Kuna autor on tõsine shovinistlik eakas härra siis homosuhet tema teostes kindlasti pole.

          Mis mind praegu häiris oli see, et ma võin olla küll vahel paras nats ja siga aga hetkel sai vastu pead ilma põhjuseta. Tegelikult mind tõesti peategelastena esinevad neegrid-naised-tulnukad-homod-narkarid jne jne ei häiri üks raas🙂

        • Ray tõi siin allpool välja “Herilase vabriku” ja seal mulle pigem meeldis väga see, et peategelane osutus tüdrukuks. Aga see oli taotluslik twist.

        • Ilmselt on ka Morgiel õigus ja ma kipun ülemäära oma peas tekstis olevaid auke täitma ja olen liiga kinni enda peas loodud kujutluspildis ega taha seda kergesti muuta. Võiks asjal lasta kergemini minna.

        • Tegelikult ei saa ju keegi öelda, kuidas on ÕIGE raamatuid lugeda. Kui sina neid nii loed, ju siis nii on miskipärast hea.

        • Aga ma saan aru, mul on ka KOHE vaja kõike oma peas visualiseerida, ma kujutan teksti lugedes alati stseene ja tegelasi ette ja kui tegelast on vähe kirjeldatud, siis tõesti valan selle mingisse alateadlikku vormi, sest kuidagi on teda ju vaja kujutleda. Hea, kui kõigil ei ole nii, aga mul on. Hullult palju aitab, kui tegelast on kas täpselt kirjeldatud või kui teost on juba ekraniseeritud, siis kujutlen lihtsalt vastavat näitlejat.
          Ma näiteks kujutlesin American Godsis Shadow’d ka valge mehena, isegi siis, kui kirjelduses mitu korda öeldi, et ta on suht tume😀 Ei oskagi seletada, miks.

        • vbla sellepärast, et ta on Põhjala panteoni jumala poeg?

      • Kusjuures jaa – mina ka arvasin “Trollitalve” lugedes, et Muumitroll on tüdruk. Ja kui mitmendal lugemisel taipasin, et ei olnud, kaotasin kogu huvi seal maailmas sugude vahel vahettegemise vastu.

        • oletatavatest sugudest rääkides: mul oli lapsena “Trollitalve” või üldse kogu seda kõige varem tõlgitud muumiraamatut lugedes miskipärast foto põhjal kogu aeg tunne, et Jansson on mees. ja siis ma imetlesin teda kogu aeg “ise veel mees, aga oskab kirjeldada seda, mida mina tunnen”. või oli see mõte mul toona isegi poliitiliselt ebakorrektsem: “ise veel mees, aga saab asjadest nii hästi aru”.

    • MV, kuule, ma ei tea, kas ma olen küsinud, aga Banksist rääkides – sa “Herilase vabrikut” oled lugenud ?😛

      • Olen ja see oli geniaalne twist, et lõpus selgus, et tegemist pole mitte kastreeritud poisi vaid hoopis tüdrukuga. See oli autor taotluslik asi ning mulle meeldis.

      • See on HOOPIS teine asi tõepoolest, pole suurem asi võrdlus :p

      • Polnudki nagu võrdlus, rohkem nagu lihtsalt huvi tundmine😛

  15. Eile sai täiesti teises kontekstis nenditud, et “lugeja on ridade vahel” – ja ennäe, täna siin lõimes võiks seda ilmselt uuesti nentida😛

    (Tegelikult ka ei ole mrs. Cake kuidagi sugulane…)

  16. Krt, mul on küll hää meel, et ühegi lapsepõlves leotud raamatu naiskangelasega samastuda ei suutnud, andis endale võimaluse areneda🙂, kui ikka poisslastega üles kasvad, kus noku puudumine ei olnud argumendiks ronimaks kõrgema puu latva või jooksmaks läbi nõgesevõsa…siis arvan, et praegune “samastumine” halli kinnisidumisohvri või haiglase vampiirifetiši alla kannatava naiskangelasega on puhas traagika.

    • Siis ei olnud selliseid naissoost kangelasi, kellega samastuda. Enne just kirjutasin mujal pikalt samast asjast.

      Minu loetud raamatutes tegid ägedaid ja matkimisväärseid asju mehed. Vahel oli seltskonnas mõni naine ka. Aga peamiselt siiski mehed. Kui see naine midagi tegi, isegi kui see “miski” oli märkimisväärne, siis see tegevus aitas neil meestel mingit üldist eesmärki saavutada. Või siis need naised olid meeste “kaelad” – olid küll, jah, olulised, aga “oma vaiksel moel.” Niisiis ma kasvasin üles arusaamaga, et mina ei ole “tavaline naine”, sest tavalised naised teevad igavaid asju. Mina olen “eriline” ja “nagu mees”, sest selles maailmas, mida mina raamatutest lugesin, lihtsalt nii oli, et “ägedaid asju teevad mehed.” Seiklusjutud, ulmekad, muinasjutud, lasteraamatud.

      See ei ole ju normaalne? Ma tahaks, et sellised ägedad naistegelased oleks tavalised. Näiteks selles The Expanse sci-fi sarjas, mida on hetkel 5 raamatut ja kirjutatakse kuuendat, on olulised, point-of-view tegelased naised. Kes ei ole “naise kohta ebatavalises rollis” või kes ei ole “muidu targad, aga võitluses pole temast midagi kasu” või “muidu targad, kuni nad satuvad hätta ja siis meespeategelane koos muude meestegelastega päästab neid.” Kes on sellised naised, kelle moodi ma väiksena tahtsin olla, aga NAD EI OLE ERANDID. Nad on loo seisukohalt olulised. Nad on väga selgelt meestega igas mõttes võrdsed, nii selles kujutatud maailmas kui kogu narratiivis. POOLED tegelastest on sellised naised.

    • See ongi see rõve suhtumine, mida ma silmas pidasin – kui sa funktsioneerid nagu normaalne inimene, ütled sa kohe, et “ma ei ole naiselik”, kuigi selle mõõga teine tera on “naised ongi nõrgad, saamatud, ei roni puu otsa, ei jookse läbi nõgesevõsa”. Selle asemel, et naiselikkus ümber defineerida ja teadlikult juurutada seisukohta, et sinu lapsepõlv on osa normaalsest tüdruku lapsepõlvest.

  17. Oi minu nooruses oli üks huvitav raamat kus olid tõelised naiskangelased. Lugeda tuli küll ridade vahelt, sest propaganda püüdis neid täiesti maha teha aga kes süvenes sai aimu. Tänapäeval leiab nende kohta muidugi rohkem infot. 60-70ndatel oli üldse väga palju naisi, kes reaalselt sündmustest osa võtsid mitte ei lohisenud meeste sabas. Siit allolevalt plakatilt-lingilt on näha, et peaaegu pooled tolleaegse Saksamaa most wanted RAFi (Rotarmee Fraktion) tagaotsituimad liikmed olid naised. Seda grupeeringut peeti ohtlikumaks kõikidest maffiatest ning nende tabamiseks oli moodustatud Saksamaa siseministeeriumi juurde koguni eriosakond, millel olid omakorda spetsiaalväljaõppega rünnakrühmad.

    Naistest on kõige rohkem kirjutatud muidugi Ulrike Meinhofi ja Gudrun Ensslini kohta, kes olid RAFi kõige kõrgemas otsustajate ringis. Meeletud ja traagilised elud, iidolid, mässajad ja kangelased:))

    Deem, ma olin Gudrun Ensslinisse ikka kõrvuni armunud 16 aastasena.

    Kõige alumine kiri plakatil ütleb, et need isikud on relvastatud ja võivad tulistada. Njäu:))

    • Aah, RAF-i Ulrike oli minugi õrna noorusaja kõige hullem ilmamuutja – ta ei sobitunud ühegi seniloetud muinas- ega pärisjutuilmaga, aga tegi ometi seda, mida ma siiani mingil arusaamatul põhjusel imetlen. Eimingid Liebknechtid ega Kollontaid(Kollontai mälestustest selgub, et oli teine puhta naine, mitte sootu masin), vaid Baader-Meinhof& Ulrike!!. Rääkiva koera efekt – teeb kõike, nagu ülim mees, aga on naine..:)
      Mina viitaks kirjanduse-arutelus Lumekuningannale – KÕIK määravad tegelased olid naised, maagia, siiani tuleb kananahk ihule, kui loen.
      Nüüd, paralleelselt postitusega, viisin läbi väikese sotsiaaluuringu. 4 meest, eestlased, 2-l keskeri,2-l kõrgharidut, 40-49a, elanud ema,isa ja vendade-õdedega peres, kõigil laps(ed) ja sama naine 15+a.
      Uurimisküsimus – loe kohe, ilma pikalt mõtlemata(!!!) ette lapsena/nooruses kirjandusest/filmidest siiani meeldejäänud, huvitavad ja omapärased naistegelased.
      Edetabel: 1. Lumekuninganna. 2. Tiina(Libahunt) 3-4.. Marie Curie ja Jeanne d’Arc 5. Väike nõid.
      Konstrukt vast oli ikke valiidne.

      • Ma pole filmi siiani julgenud vaadata – kardan pettuda. Üks eesti blogija on küll kirjutanud positiivselt:

        “Need saksa metsikud hullud oli ilusad ja noored. Mingi salapärane kadedus tuli peale. Kole öelda, aga eks pisut tuleb kade ka olla inimeste peale, kellel on muud ideaalid kui köögimööbli liisimine ja kontoseis pangas. Olgu need võitlussihid pealegi nii lollid ja naiivsed kui selle filmi kangelastel.”

        http://raizk.blogspot.com.ee/2011/01/der-baader-meinhof-komplex-2008.html

        Trailer on muidugi hea:

  18. Kuna sugu ei määra tarkust, siis on ka autor ise probleem ja peaks oma suhtumist muutma. Enda olemist naisena või mehena ei pea nägema probleemina. Siis poleks vaja ka selliseid lugusid kirjutada, kus igas lauses korrutatakse – olen naine, olen naine, või mees. Kui naiseks olemine pole probleem, milleks siis sellest kirjutada?

    • õige!

      Kui probleemist ei räägitaks, siis seda poleks.

      • Renc on naine?!?!?
        (paanika)

    • Sugu ei määra intelligentsust, küll aga taju, ning eelkõige – taotlust. Võrdluseks võiks tuua narkomaanid-alkohoolikud, kes saavad mõistuse tasemel aru, et probleem on aine tarvitamises kuid kaotavad siiski füüsilisele tungile (ma vajan seda, ma tahan seda, ma tahan viina-õlut-süsti; naistel – ma tahan-vajan lapsi, füüsiliselt).

      Tarkus on üks asi aga kõhu piirkonnast lähtuv tugev füüsiline tung võidab enamasti peast lähtuvad analüüsid (need jäävad alati hiljaks). Noortel naistel on tugev füüsiline tung ennast paljastada, välja pakkuda, rasedaks jääda ja lapsi-meest-perekonda-suguvõsa teenindada. Kirjanikud lähtuvad “reaalsete kangelaste” loomisel sellest mida nad on näinud enda ümber. Naise füüsiline tung = perekond, mehe tung = kaklus.

      • Mine perse oma “naise tugeva füüsilise tungiga.”

        • Ma eksisin siis vä lugupeetud AbFab? Naistel ei ole füüsilist tungi lapsi saada? Nad saavad lapsi ratsionaliseerides? Mõeldes? Sellisel juhul – kuhu jääb ARMASTUS?

        • Vabandust AbFab, tulistasin puusalt. Lähen alati närvi selle teemaga, sest meenuvad paljud targad, ägedad, tugevad naised, keda olen tundnud ja kes pärast laste saamist on kõik oma ägedad omadused kaotanud. Ma juba eeldan, et kunagi kaotame samamoodi ka Rentsi. Ta kindlasti leiab mingi… kes talle… Mis blogi me siis küll loeme?

      • Oohjah vaene Mad. Eks kui Rentsi sitablogi (vt koerapostitus) muutub titablogiks, siis olete sunnitud minu oopusi lugema. Ja vaadates oma kalleid naissoost kaasdoktorante, tundub et sa oled ikka oma tormi ja tungi teooriaga väga puusse pannud. Enamus on vallalised ja neil pole ka lapsi.

        • Sa ei vastanud mu väidetele Sirks! Et kas siis on nii, et laps rikub kõik ära või mitte? Rentsi blogi pole sitablogi. Minu arust ta lihtsalt ei taha tunnistada tegelikkust (mida ta niiväga armastab rõhutada, et armastab:))).

          Kui Rents saab tita, siiis loomulikult minu arvamus temast langeb. Õigemini – ta on siis sellest mängust väljas alatiseks. Aga hoian pöialt (olen poolt) nii talle kui AbFabile. Loodetavasti üks neist pääseb. Kui mitte, siis, – elame edasi. Ilma nendeta. Oleme kaotanud palju huvitavaid naisi. Mis parata.

        • Teen Notsut ehk täiendan. Mul tekib Rentsiga (ja Nirtiga) alati see lootus, tunne, et nüüd… nüüd on kood võibolla murtud… võibolla nad on erilised. Võibolla saab nendest alguse midagi uut. Nad on ju ikka suht fucked up? Kas pole lahe?

          Aga siis tuleb meelde, et muutusi ei tule oodata teistelt. (Teisi pole võibolla ikkagi olemas).

        • Laura Brainigan suri 52 aastaselt ja tal ei olnud lapsi. Mind pööraselt huvitavad naised, kellel ei ole lapsi Sirks. Nad on teistsugused. Neil on võimalus olla üksi vastamisi kõiksusega. Nad tunnevad, TUNNETAVAD SEDA. Mõtlen pidevalt neile. Ma arvan, et nad on väga vaprad.

    • to T.
      Hea tähelepanek! Mileedi oli naiskangelane, kes viis oma tahtmise läbi isegi kõige kõrgematest poliitikutest hoolimata. Flirtis küll Richelieuga aga motiivid olid tal enda omad.
      Hea video lapsepõlve naiskangelasest, kes oli olemas nii raamatutes kui filmides.

      • Oh! Mileedi de Winter on juba lapsepõlvest saati üks mu lemmiktegelane.

  19. Malazan Book of the Fallen – raamatud, mis on täis VÄGA jõuliseid naistegelasi ja kus naised on meestega täiesti võrdsed.
    Soovitav lugemine kõikidele feministidele🙂.

    P.S. Keegi ei keela ju naiskirjanikel võtmaks asja lõpuks oma kätte (kui mehed hakkama ei saa) ja hakata kirjutama tugevatest naistest.

    • Ma püüan, püüan =)

    • Ma ei saa aru, kus tuleb see “feministid süüdistavad jälle mehi” – ma räägin inimestest, mitte eraldi meestest ja naistest, näitekski tõin Astrid Lindgreni (naise), kes oli väga äge, ma armastasin ta raamatuid, aga ta oli selgelt oma ajas ja oma kultuuris uuenduslik, mitte tänapäeva mõistes.

      • Jaa, seda ka.
        Aga muidu: Eriksoni osas sekundeerin. Niiiiii ägedad raamatud! Seal on KÕIKE, annab “maailmaloomele” täiesti uue tähenduse.

  20. Maailma tugevaima naise – Brunhildi – lood olid kättesaadavad eesti keeles juba sügaval nõukaajal. Nibelungide laul.

  21. Tahtsin tuua näidet naisest, kellel on hästi läinud. Neid pole radaril. Ikka halvasti, nagu kõigil (meestel kaasaarvatud – pliis, tooge näide mehest, kes on “võitnud”.) Keegi ei võida. Või, kui võidavad, siis ei saa me neist kunagi teada.

    Ei ole võitu ega kaotust. On ainult… mis? Klišee, mis tuleb läbida? Või midagi taolist. Kas Rents või Nirti muutsid midagi siin maailmas? Küsigem nendelt, kes tulevikus külmetavad ja meid neavad.

    Fak them! Peaasi, et meil oleks praegu hea, et saaksime oma tungid rahuldatud nagu Väga Väga Naine ütleb.

    Mina valin teistsuguse uskumise. Naiivse, debiilse, lapsiku:

  22. Üldiselt, Mad, ma ei plaani ka lapsi saada (ma eeldan et sa ei plaani, sellest see ka) aga ma ei huia selle teemaga PIDEVALT kellegi teise blogis. Ma näen et sinu olematud lapsed on sul aga ilmselgelt elu ära rikkunud.

    • Pmt naiseks olemine on huvitav kogemus. Eriti siis, kui tulevad mingid meessoost eksperdid rääkima, kuidas naistel selle emaka-värgendusega asjad olema peaks. Nemad teavad, sest nemad on uurinud. Noh, näiteks et millal tohib aborti teha ja mis juhul ei tohi ja kas üldse tohib jne. Spetsialistid umbes sellel tasemel, et “ma tean naiste seksuaalsusest palju, sest olen neile ja seksile mõeldes palju onanud.”

      Laste saamisega on ka nii, et jumala eest, see EI ole sinu asi – see on absoluutselt kõigi teiste asi, mitte sinu asi. Kas kuulad heasoovlikke sugulasi ja tuttavaid, et miks ikka juba ei ole ja kas tuleb ja kui üks on, siis millal järgmine tuleb; või loed siit mingi luuseri hala, et palun ära ikka saa, muidu sa pole eriline. Igatpidi on jackpot.

  23. Kurb aga tõsi. Naised iselt lihtsalt ilusad aksessuaarid ja mõjuvad (osside arust) normaalsena siis, kui nad suu kinni hoiavad. Laste saamisele tööd eelistav naine tuleks kas sunniviisiliselt kunstviljastamisele või pehmete seintega ruumi viia. Ma ei ole beebidest vaimustuses – pole kunagi olnud ja lapse oleksin nõus saama nii, et rasedus, sünnitus, imetamine ja 3 esimest aastat vahele jääksid. Kui ma ei kavatse paljuneda, siis lihtsalt nii on ja see on minu (ja minu keha) otsus. “Saad lapse, küll hakkad beebisid jumaldama”-jutu rääkijad võivad pehmesse kohta minna. Ja olles realist, ma ei soovi olla järjekordne töötu (üksik)ema, kellel pole lapsele midagi anda ja kes peab elama peost suhu.

  24. Rents, sa ikka tead, et su kuum postitus on otsaga Postimehe naistelehte jõudnud? http://naine24.postimees.ee/3630491/blogija-rents-sina-oledki-probleem

    • Ja seal on sellel AINULT ÜKS KOMMENTAAR!!!

  25. […] linke. ma olen ise vist veidi arg või lihtsalt ei viitsi end väljendada piisavalt, aga täiesti superkirjutis on Rentsilt, teemaks siis, et .. ah, no feminism noh🙂 teine on nihilistist. ma ei loe nihilisti mingi […]

  26. […] ikka eelmise postituse lugemissoovitustest tekkinud mõtetest üle ega ümber. et ehk siis sellest, millist reaalsust keegi omale konstrueerib. ning jah, läbi selle prisma, kui palju ikka ongi just seda soovmõtlemist, et naised ongi […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid