anna kannatust · antropoloogia

Akadeemilises mõttes ei edene eriti jõudsalt

Kohtusin hiljuti lõpuks juhendajaga (eelmisel semestril oli mul palju tööd ja ka temal omad takistused) ja ootamatu halva uudisena selgus, et pean jalad perse alt välja tõmbama ja ISE liigutama hakkama. Ma üritasin küll vaikselt vihjata, et mul pole siiski veel 30 kukkunud (kõik teavad, et pärast seda naised lakkavad enda eest hoolitsemast ja muutuvad tädideks, hea näide on Notsu, kes täna just kirjutab, et on selle üle suisa uhke), seega on mul väga vähe vaba aega, sest 4-5 tundi läheb ikka iga päev meigile, soengule, trennile, massaažile, riiete valimisele jms ära, nii et noh, oleks ju väga kena, kui ta ise need 40-60 lk paberile viskaks, mis see siis ära ei ole – aga ta ei võtnud sugugi vedu. Nii et pole muud kui “Ise tegi, Ise tegi”.

Aga kui tõsiselt rääkida, on olulisim mure see, et kõiki neid raamatuid, mida mul vaja oleks, ei ole meie raamatukogudest saada. See, kui raamat on Tallinnas kohalkasutamiseks, on juba vedamine. Teoreetiliselt on meil muidugi ka selline asi nagu raamatukogudevaheline laenutamine, aga näiteks English Libraryst raamatu tellimine maksab 21 eurot (selle eest saaks tavaliselt juba raamatu osta) ja mujalt 10 eurot, aga ma ausalt öeldes ei ole kindel, mida see “mujalt” tähendab, sest ilmselt ei tähenda see “vali ise välja raamatukogu Kambodžas”, vaid mõeldakse ikka mingeid partnerraamatukogusid, mille nimekirja mul leida ei õnnestunud. Ma olen hetkel niigi suht vaene, nii et süda tilkus verd eile, kui ühe raamatu ikka endale ostsin, aga ainuüksi esimese hooga on nimekirjas kaks tükki veel, mis igatahes võiksid olla ja mis maksavad kokku üle saja euro. Ja jutt käib hetkel ühest lõputööst, mul on neid kaks, teise lõputöö potentsiaalse kasutatava kirjandusega ma alles hakkan tõsisemalt tegelema (nii et peaks vist raamatute ostmiseks sponsori leidma), mistõttu ma pole ka teiste juhendajatega kokku saanud, sest ühel poleks mulle hetkel midagi kasulikku öelda ja teisega vestlemiseks pole ma ise veel valmis, vaid pean mingit eeltööd tegema, mõned raamatud läbi lugema ja end intellektuaalsel tasandil ette valmistama.

Eriti nõme on teha seda tühja tööd, mis silmaga nähtavat tulemust ei anna – no näiteks sorteerida internetis tundide kaupa võimalikke sobivaid artikleid ja raamatuid, et leida midagi, mida kasutada annaks. Rabeled mitu tundi ja selle tulemusel on sul hunnik asju, millega sa alles pead tegelema hakkama ja ega keegi ei tea, kas sellel ka otsene kasutegur olema hakkab.

Noh ja lisaks muidugi see, et kohustuslik viidete arv pole küll ette antud, aga üldiselt jäävad need magistritöödel siiski kuskile 50-100 kanti, mis omakorda tähendab, et kõik need raamatud ja artiklid oleks ometigi vaja läbi ka lugeda (no ja tegelikult ka need, mis esmalt läbi loetakse ja siis kasututeks osutuvad). Ja siis käivad sõbrannad internetis rääkimas, et nad ilmtingimata peavad mulle mingit ilukirjandust tooma, sest see on nagu päriselt ka täiega hea. Või küsivad, kas ma ei tahaks nendega koos vaadata täiega head seriaali, millel on ainult 680 episoodi. Ja mina pean ütlema nagu kangelane:”Ei, ma olen… Asjalik.”

Jah, selline mu elu täna on. Külm ja asjalik.

18 kommentaari “Akadeemilises mõttes ei edene eriti jõudsalt

  1. Eee… Su juhendaja vòiks ju akadeemilisele raamatukogule saata nimekirja raamatutest, mida sul vaja on, et need ostaksid, TLY akadeemilisel raamatukogul on raamatute tellimiseks eelarve. Minul on nendega vàga hea koostòò olnud, ma ikka teen oma valdkonnas vajalikest raamatutest nimekirju ja palun neid tellida.

    Teiseks on see, et sul on vòimalik minna natukeseks kuhugi riiki, kus on pàriselt sind huvitavad raamatukogud (Kristjan Jaak pakub selleks stipendiumi) ja siis teed seal intensiivselt tòòd ja kogud materjali.

    1. Ma olen Kristjan Jaaguga juba välismaal käinud, ta oli väga tore noormees, kuid sellest ajast on tuul pisut suunda muutnud ja teised huvid esile kerkinud. Detsembris sai Pariisis raamatuid lapatud küll ja nii mõndagi põnevat ka leitud. Aga raamatukoguga võiks muidugi proovida sel teemal suhelda, iseasi, kui kaua neil läheks, enne kui raamatud ükskord kohale jõuavad.

      1. Sõltub raamatutest, minu kogemus on nädalast paari kuuni ja mingil hetkel tellisid nad ka raamatu, mis tuli otse Kabulist, sest mujalt ei saanud… Seega, mõtle selgelt läbi
        – millised on sinu jaoks eriti olulised raamatud
        – mis võiksid olla potentsiaalselt olulised ka teistele inimestele sinu erialal.

        Siis vaata, kes on sinu valdkonna koordinaator akadeemilises raamatukogus ja kirjuta talle… Või küsi hakatuseks juhendajalt, et kas tema saaks sulle tellida 🙂

  2. Ma tsiteeriks oma lemmikpostitust sinult: rameshwar.wordpress.com/2007/05/10/lazy-monkeybad-monkey/

    Just viimane lause, mis võtab asjad väga hästi kokku.

  3. Kuule aga tee nagu Daki pulmakleidiga, et ava miski konto/fond, mille abil Su andunud lugejad teadust toetada saaks. Kiindunud blogilugejana ma küll köhiks hoobilt sinna natuke.

    1. Ma tegelikult vist ei tahaks blogilugejate arvelt rikastuda, aga igasugu ideed teemal “suhtle raamatukoguga” jne, on ikka oodatud. 😀

    1. Nii, uurisin veits, mõni isegi on. Eelkõige oleks mul vaja seda:
      The Role of the Romanies

      Kasu oleks kindlasti ka sellest:
      Who Speaks for Roma?

      Ja kuidas kuradi päralt on võimalik, et E-RAAMATUD maksavad seal nii kuradima palju, sellest ma aru ei saa – üldiselt nad paberkandjal NII kallid ei ole, nii et kujutan ette, et kuskil normaalsemal e-raamatute saidil on samad asjad mõistlikuma hinnaga, ma lihtsalt neid ei tea ja ei otsi, nii et panin praegu esimesed vasted, mis leidsin.

    2. Aga sa võiksid mulle pigem meili saata (purret_reena@yahoo.com) või enda aadressi jätta, kui sul e-raamatutele ka edaspidi ligipääs on, sest nagu ma ütlesin, romanistikas pole ma isegi hakanud veel kirjandust kokku ajama,

    1. Aww, see on vraiment incroyable, ma ei tulnud selle pealegi, et sealt vaadata. Ausalt öeldes ma isegi ei teadnud sellest saidist midagi, kuigi teisi ülikooli andmebaase kasutan küll. Aitäh, aitäh, aitäh, aitäh. 😀

    1. Just küsisin tuttava doktoriõpilase käest, tema ka ei teadnud, nii et tundub, et see vist ei ole jah väga levinud info. Ja ma kasutan üsna igapäevaselt JSTOR-i ja CAIRN-i, aga vat sellest ei olnud kunagi mitte midagi kuulnud.

      1. Ausalt öeldes ei olnud mulle ka keegi seda õpetanud, ise juhuslikult leidsin. Imelik isegi, et meile pole nii vajalikku asja näidatud.

  4. Ühte head asja jagaksin sinuga veel. Kas sa mõnda viitamisprogrammi kasutad? Ma hakkasin kasutama Zotero´t ja olen absoluutselt vaimustuses sellest! Enam ei kujuta ettegi, et mingeid allikaid käsitsi sisse tipiksin oma magistritöösse. Sealt raamatukogust ei saa kahjuks otse Zotero´sse tõmmata, aga olen teinud nii, et otsin raamatu välja ja siis kopin google booksi või amazoni ja sealt saab ühe hiireklikiga Zoterosse kogu info. Lihtsalt jumalik süsteem! Maailma parim! 🙂 Saad selle: http://www.zotero.org/
    See on arvutipõhine, nii et kui paned omale läpakasse, siis sinna tekib sul kogu kataloog. Teadusartikleid saab otse panna, nii et nendega ainult üks klikk ja kõik on olemas. Ma artikleid ennast hoian eraldi kataloogis arvutis, sest Zoteros on vähe ruumi, aga viiteandmeid saad sinna panna üsna lõputult.

    1. Mul on hetkel Mendeley, mis on sarnane programm, ja vähemalt siiani olen rahul (kuigi olen ka üsna uus kasutaja). Kusjuures valisingi just Mendeley ja Zotero vahel, lugesin netist nende võrdlusi jne.

      Aga kokkuvõtteks võib öelda, et vigisemisest oli taas kasu, sain nõu ja abi rohkem kui miljoni rubla eest ja tean nüüd, kust palju väärt kraami leiab. 🙂

      1. Jah, Mendeley on ka ok. Meile üks õppejõud soovitas Zotero´t, aga ega ma enam ei mäleta, miks just seda. Kusjuures viitamisprogrammid on ka sellised asjad, mida tegelikult isegi paljud õppejõud ei kasuta. Vist on nii, et kui oled harjunud mingil viisil töötama, siis ei tule sageli paljude asjade peale, mis tegelikult elu palju lihtsamaks teevad.

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.