Akadeemilises mõttes ei edene eriti jõudsalt

Kohtusin hiljuti lõpuks juhendajaga (eelmisel semestril oli mul palju tööd ja ka temal omad takistused) ja ootamatu halva uudisena selgus, et pean jalad perse alt välja tõmbama ja ISE liigutama hakkama. Ma üritasin küll vaikselt vihjata, et mul pole siiski veel 30 kukkunud (kõik teavad, et pärast seda naised lakkavad enda eest hoolitsemast ja muutuvad tädideks, hea näide on Notsu, kes täna just kirjutab, et on selle üle suisa uhke), seega on mul väga vähe vaba aega, sest 4-5 tundi läheb ikka iga päev meigile, soengule, trennile, massaažile, riiete valimisele jms ära, nii et noh, oleks ju väga kena, kui ta ise need 40-60 lk paberile viskaks, mis see siis ära ei ole – aga ta ei võtnud sugugi vedu. Nii et pole muud kui “Ise tegi, Ise tegi”.

Aga kui tõsiselt rääkida, on olulisim mure see, et kõiki neid raamatuid, mida mul vaja oleks, ei ole meie raamatukogudest saada. See, kui raamat on Tallinnas kohalkasutamiseks, on juba vedamine. Teoreetiliselt on meil muidugi ka selline asi nagu raamatukogudevaheline laenutamine, aga näiteks English Libraryst raamatu tellimine maksab 21 eurot (selle eest saaks tavaliselt juba raamatu osta) ja mujalt 10 eurot, aga ma ausalt öeldes ei ole kindel, mida see “mujalt” tähendab, sest ilmselt ei tähenda see “vali ise välja raamatukogu Kambodžas”, vaid mõeldakse ikka mingeid partnerraamatukogusid, mille nimekirja mul leida ei õnnestunud. Ma olen hetkel niigi suht vaene, nii et süda tilkus verd eile, kui ühe raamatu ikka endale ostsin, aga ainuüksi esimese hooga on nimekirjas kaks tükki veel, mis igatahes võiksid olla ja mis maksavad kokku üle saja euro. Ja jutt käib hetkel ühest lõputööst, mul on neid kaks, teise lõputöö potentsiaalse kasutatava kirjandusega ma alles hakkan tõsisemalt tegelema (nii et peaks vist raamatute ostmiseks sponsori leidma), mistõttu ma pole ka teiste juhendajatega kokku saanud, sest ühel poleks mulle hetkel midagi kasulikku öelda ja teisega vestlemiseks pole ma ise veel valmis, vaid pean mingit eeltööd tegema, mõned raamatud läbi lugema ja end intellektuaalsel tasandil ette valmistama.

Eriti nõme on teha seda tühja tööd, mis silmaga nähtavat tulemust ei anna – no näiteks sorteerida internetis tundide kaupa võimalikke sobivaid artikleid ja raamatuid, et leida midagi, mida kasutada annaks. Rabeled mitu tundi ja selle tulemusel on sul hunnik asju, millega sa alles pead tegelema hakkama ja ega keegi ei tea, kas sellel ka otsene kasutegur olema hakkab.

Noh ja lisaks muidugi see, et kohustuslik viidete arv pole küll ette antud, aga üldiselt jäävad need magistritöödel siiski kuskile 50-100 kanti, mis omakorda tähendab, et kõik need raamatud ja artiklid oleks ometigi vaja läbi ka lugeda (no ja tegelikult ka need, mis esmalt läbi loetakse ja siis kasututeks osutuvad). Ja siis käivad sõbrannad internetis rääkimas, et nad ilmtingimata peavad mulle mingit ilukirjandust tooma, sest see on nagu päriselt ka täiega hea. Või küsivad, kas ma ei tahaks nendega koos vaadata täiega head seriaali, millel on ainult 680 episoodi. Ja mina pean ütlema nagu kangelane:”Ei, ma olen… Asjalik.”

Jah, selline mu elu täna on. Külm ja asjalik.