Leidsin selle vist Ninataga blogi kommentaaridest ja see meeldis mulle väga. Mitte selles mõttes, et oh, vaadakem kui lollid, nõmedad, saamatud ja vastikud me oleme, vaid selles mõttes, et oh, mõtleks ehk tihedamini selliste asjade peale ja prooviks olla parem. Mina olen parem ja sina oled parem ja ehk ühel päeval on isegi see vastik naabrimutt natuke lahkem. Võiks ju nii olla?
Pilt on pärit siit.
Pärdikute päevaraamat 
See on muidugi ilus mõte, et võiks proovida olla natuke parem… Aga mida võiks veel teha, on see, et võiks proovida võimalikult sageli ka end ümbritsevas maailmas jameid ümbritsevates inimestes midagi head ja ilusat ja võibolla koguni tänuväärset näha. Kui seda teha, siis on võibolla lihtsam leida seda tahtmist isegi natukene parem olla. Kui aga kõike head võtta iseenesestmõistetavusena ja kõike seda, mis mulle esmapilgul halb tundub, võtta olemusliku halbuse, rumaluse ja tigedusena, siis… Mille nimel ja mille pärast siis ise parem olla?
Ilusat laulupidu!