Käisin kevade puhul juuksuris. Lasin ripsmeid värvida ja kulme kitkuda. Teoreetiliselt peaks seal käima iga kolme nädala tagant või vähemalt kord kuus, aga mina käisin vist viimati septembris. Asi seegi, ca kolm korda aastas tuleb ära ju.
Tädi küsis mu käest kaks korda, kas ma olen ikka päris kindel, et ma kulme värvida ei taha. Lõpuks pani mu vastu valgust, sest “need on nii heledad, et muidu pole midagi näha”. No aga ma ei julge värvida ka neid, sest ma kardan, et ma näen lõpuks välja nagu need ülemeigitud pensionärid (pilt pole jutuga loomulikult üldse seotud). K ikka õhutab, et “kui järgmine kord lähed, lase pruuniga värvida, pole nii tume”. Samas ei ole ta muidugi spetsialist, sest ta ise on Tõeline Mees ja keeldub isegi siis näokreemi panemast, kui näha on, et nahk on kuiv ja T-piirkond vajaks hooldust. Rääkimata sellest, et ta ei tea, mis on T-piirkond. 😀
Sellised hädad siis. Mul oli nagu mingi jutt veel, aga praegu ei tule muidugi meelde.
Pärdikute päevaraamat 