Mis on vahet katoliiklasel ja geil?

Peale selle muidugi, et geidele meeldivad poisid on juba täisealised, üldisi väärtusi pean hetkel silmas. Esmapilgul tundub, et vahet ei olegi, stereotüüpselt lähenedes armastavad mõlemad blingi (olete te katoliku kirikut ja sealset jumalateenistust näinud? see, et rikas saab taevasse ainult läbi nõelasilma, läheb seal küll kohe meelest ära), mõlemale grupile meeldib hirmsasti paraade korraldada ja mõlemad üritavad pidevalt pildile trügida. See oli nüüd muidugi sõna otseses mõttes stereotüübistatud käsitlus, sest mina, kui võimuloleva grupi liige, ei märkagi enda grupi pidevat pildisolekut, küll torkab mulle aga kohe silma see, kui vähemusgrupp üritab sealt kasvõi väiksemat osa haugata.

Eriti irooniline on muidugi see, kui usklikud süüdistavad geisid oma tegevuse propageerimises – halloo, kes need teie meelest on, kes bussis ligi astuvad, sulle tänaval lähenevad või isegi uksele koputavad, et küsida, kas sa oled ühe 33aastaselt surnud mehe juba oma südamesse lasknud? Ütlen vihjeks, et need ei ole homod, need on ühe teise vähemuse esindajad, kes aktiivset misjonitööd teevad. Minu jaoks isiklikult on aga suur vahe, kas kellegi sõnum on “Mina elan nii, sest mulle meeldib, äkki te üritate mulle mitte lõuga sõita” või “Kui sa ei ela nii, nagu meie meelest õige on, põled sa igavesti tule ja väävli järves, sa vastik hoor, kes sa küll oled abielus, aga mitte kiriklikult laulatatud.” Märkate seda imepisikest erinevust sõnumite suunitluses?

Igatahes, läbi aegade mõlema osapoole esindajate artikleid lugedes on mulle silma jäänud üks SUUR erinevus – kui homoseksuaal ütleb “meie”, mõtleb ta “meie, homoseksuaalid”. Kui katoliiklane ütleb “meie”, üritab ta miskipärast seda meiet nii suureks puhuda, et see hõlmaks ka Rentsi, strippar Marcot ja mingit vanatädikest Kihnu saarel, kes pole ehk elus kordagi kirikusse jõudnudki. Näiteks selle kõige viimase homoabielude (ma saan aru, et jutt käib siis partnerlusleppest) vastase kampaania seltskond üritab taas jätta muljet, et kõik normaalsed inimesed on nende poolt.

Andke andeks, aga mina ei leia, et ma olen ebanormaalne selle pärast, et mind ei huvita, mida teised inimesed teki all teevad. Vastupidi, ma arvan, et hoopis need, kes seda elavalt ette kujutavad, on tõenäoliselt perverdid. Ja ma arvan, et kui kaks inimest on koos elades õnnelikud, aga kedagi teist ei kahjusta, on neil õigus ka seaduse kaitsele. Ja kuna ma olen ise vähemus, kes nii mõneski riigis alles saja aasta eest hääletusõiguse sai ja kes siiani peab mänguasjadepoes nägema seda, et “vastasmeeskonnale” on suunatud konstruktorid ja muud arendavad mänguasjad ja “meile” hunnik roosat pahna (Juku mänguasjapoes on roosade printsesside kohal isegi suur silt üleval, et kellelgi meelest ära ei läheks, et tüdrukud maasikavahust tehtud on), et saaks kümne aasta pärast öelda, et naised ongi loomu poolest lollimad, olen ma alati valmis toetama ka teisi vähemusi, kelle õiguste piiramiseks ühtki ratsionaalset põhjendust ei ole. Jah, ma olen valmis isegi toetama erinevaid usugruppe, aga praegu üritab see konkreetne lihtsalt mingi raamatu ja isiklike seisukohtade pealt teisest grupist hooga üle sõita ja nii ei ole ilus. Võiks isegi öelda, et see on väga inetu käitumine.

Vaesed Eesti mehed

Vahel on ka Rents tõsine. Mul oli siin nädalakese eest üks kurb vestlus ühe Eesti mehepojaga, mis kuidagi hinge kriipima jäi. Tegu on stereotüüpse eestlasega, kes käib välismaal tööl. Stereotüübist erineb ta selle poolest, et päris kogu raha ta (vist) maha ei joo ja majalaenu tal ka ei ole. Mis aga olulisem – nagu paljudel teistelgi temavanustel, ei ole tal veel ka peret. Temale endale tundub aga, et vanus hakkab juba hirmsasti peale tulema (tõsi, ta on juba üle 30) ja oleks nagu viimane aeg naine võtta ja lapsi treima hakata, ehk isegi mõni kaugjuhtimisega üles kasvatada, enne kui on aeg taas nelja tuule poole kaduda.

Muidu poleks see vestlus ilmselt meeldegi jäänud, aga see on viimase aasta jooksul juba mitmes-setmes kord, kui keegi vindisena sama muret kurdab, sh enamuses muretsevad mehed, kellel 30. sünnipäevani veel mitu head aastat aega jäänud. Ja kõik nad tunduvad tõsiselt ja siiralt mures olevat – ja kõiki ühendab see, et nad “ei saa” Eestisse tööle tulla, sest siin ei maksta ju palka. Haridust neil tavaliselt eriti ei ole, seega on neil tõenäoliselt õigus, et tasuvat tööd oleks siin raske leida. Nagu öeldud, on aga tegu suuremas osas üsna noorte meestega, kui neil ikka vähegi tahtmist oleks, saaks vabalt ka Soomes/Norras töötamise kõrvalt kaugõppesse astuda – aga seda huvi neil ei ole, sest õppida neile ei meeldi ja ega nad tegelikult välismaalt ära tulla ei kavatse.

Minu (kui naise) jaoks tundub see täiesti ulmelise mõttekäiguna – kas tõesti saab mõni mees mõelda, et tuleks ajaks siin kellelegi ligi, teeks talle lapsi, ehk isegi abielluks (Eestis tuleb see ju tavaliselt kõige viimasena, kui lapsed juba ammu tehtud), aga ise käiks ikka korra kuus kaheks päevaks kodus? Ja siis vihastaks, kui naine ei jookse piisavalt kiiresti toatuhvlitega, sest selliste meeste meelest peaks “kodust elu nautiv naine” näitama üles ka suurt tänutunnet selle eest, et tal on Mees, kes talle nii head elu võimaldab.

Esiteks. Minu definitsiooni järgi ei oleks see pere. See oleks ajutine hädalahendus nälja ajal või sobiv eluvorm, kui lapsed on üles kasvatatud ja naisega ka juba piisavalt aastate jooksul jutustatud ja ongi hea meel vahepeal omaette olla, aga mitte pere.

Teiseks, kui mees on välismaal, on tal üks väga suur mure. Töö. Kui naine on kodus, on tal miljon väikest muret, ta peab üksi rabelema elamise, laste jms-ga, tõenäoliselt veel muretsema ka selle pärast, et mees välismaal jooma ei hakkaks või mõnda teist naist ei leiaks. Mina ei leia, et see oleks koduse elu nautimine, kui ma end ootamatult sellisest olukorrast avastaksin, leiaksin, et mees on mu üle lasknud, kõik probleemid minu kaela jätnud ja ise piirdub ainult rahalise poolega (ja pärast tööd muudkui lõõgastub). Olen seda olukorda mõlema osapoole silme läbi näinud ja oleme mehega õnneks mõlemad seisukohal, et see on vastuvõetav ainult ajutise olukorrana, pikema välismaal viibimise korral peaks juba mõtlema pere kaasatoomisele.

Kolmandaks, kui kaua kestab igavene tuli, millele ainult kord kuus hagu alla lükatakse? Ma arvan, et see armuleek hääbub päris ruttu, eriti pärast esimese lapse sündi, kui kojusõitnud “isa” avastab, et tal ei olegi uksel vastas sekspesus näitsik, kes tema suurt rahateenimispanust hindab, vaid väsinud naine, kes eeldab, et nüüd tegeleb ka mees mõnda aega lapsega, et temagi mõneks ajaks igapäevarutiinist välja saaks.

Lühidalt, raha võib ju sellistel olla, aga ka mina ei leia, et tegu oleks meestega, kellega tahaks pere rajada. Pea ükski naine ei leia. Alles jäävad eelkõige naised, kellele meeldibki raha rohkem kui mehed ja nende puhul on ka üsna tõenäoline, et küll nad end selle lahusoldud aja jooksul juba lõbustada oskavad. Kurb tõde on ka see, et iga pada leiab oma kaane – tihti (kuigi mitte selle konkreetse mehe puhul, kellelt jutt algas) ongi selline naine neile paras. Sest näiteks teine mees, kes mulle seda muret korduvalt kurtnud on, ei saa Eestisse tulla, sest siin elab ta koos vanematega, aga “mingile võõrale vandile üüri ikka maksma ei hakkaks”. St ta peab koguma raha, et osta endale maja (sest korteris ta ikka elama ei hakkaks). Või siis, et osta krunt ja ehitada maja. Kahjuks ei saa ta kuidagi isegi krundiraha kokku, sest esiteks “mingi vana romuga ikka ei sõidaks” – auto ei tohi olla rohkem kui kolm aastat vana ja loomulikult ei saa ta liisingufirmale võlgu olla, sest ta ei ole selline mees. Telefone on tal kaks, üks, millega reaalselt rääkida saab, ükskõik mis ilmaga, ka kinnastega, ja pole hullu, kui see objektil tellingutelt alla kukub. Teine on kallima otsa nutitelefon, sest ööklubis oleks mingit ronti ju häbi välja võtta. Seda nimekirja võiks jätkata, aga ütleme nii, et mina ei usu, et ta niipea maja ostma/ehitama hakkab või üldse Eestisse tööle jõuab. Seejuures on see mees, kes ise reklaamib ainult oma materiaalset poolt, väga solvunud kogu naissoo peale ja leiab, et nad on kõik kullakaevajad, sest “miskipärast” satub tema ainult selliste peale, järelikult tundub loogiline eeldada, et küllap normaalseid naisi ei olegi olemas.

Tegelikkuses on aga nii, et kui ta ka satuks kokku normaalse naisega, kellele ta väga meeldiks, päriks see naine kohe ka üldisemas vormis tema tulevikuplaanide kohta – ja eemalduks, kuuldes seda kohustuslikku kõvatamist teemal “no lähemate aastate jooksul ma küll siia tagasi ei tule, siin ei saa ju normaalselt elada”.

Välismaalaste sõnu laenates – you can’t have your cake and eat it too. Me kõik teeme valikuid. Ka pidev valimata jätmine on valik, mille tulemusel ühel hetkel ei olegi midagi valida. Ja kes siis tegi? Ise tegi, aga kurb on ikka.