Ma lahendan kohe Eesti meeste haridusprobleemi

Iga natukese aja tagant ilmub jälle mõni valgustuslik artikkel, kus räägitakse sellest, kuidas soolisest ebavõrdsusest rääkides peetakse alati silmas palgalõhet ja ignoreeritakse meeste probleeme. Minu meelest peetakse soolisest ebavõrdsusest rääkides enamasti silmas seda, et mehed tapavad ebaproportsionaalselt palju naisi ja kasutavad nende kallal teiste riikidega võrreldes ebaproportsionaalselt palju vägivalda. Aga öelda, et meeste probleemidest ei räägita, on ka kummaline, sest väga tihti on jutuks see, kuidas meie alkoholikultuur, üldine vastutusvõimetus jms on kõik omavahel seotud ja viib lõpuks läbikukkumise ja varase surmani, tihti enesetapu läbi.

Mmurca oli minu meelest see, kes kunagi oma blogis tabavalt kirjeldas, kuidas ta sisemiselt hoiab hinge kinni, kui tema väike poeg ise terava noaga vorsti jms lõikab ja endale võileiba teeb ja sinna juurde klaasi piima kallab, aga väliselt üritab muretu olla ja seda üldse mitte välja näidata, sest laps peab saama iseseisvust harjutada. Kui lapsi ei ole, tundub naeruväärne? Aga kui oled kõrvalt näinud, kuidas kümneaastane ütleb nõudlikult: “Emme, ma tahan võileiba!” siis enam ei tundu. Alguses ongi raske mitte oma lapse käsi põllepaeltesse liimida ja väga palju on emasid, kes ei suuda lihtsalt lahti lasta ja teevadki kõik ette-taha ära, et ühel hetkel käsi kokku lüüa ja imestada, miks pojake vastutust ei taha võtta. Tõenäoliselt kasvab Mmurca lähenemisega paremini funktsioneeriv mees, kes suudab ka teiste asjade eest vastutust võtta, kui teise tüübi esindajast.

Igatahes arutleti internetis selle artikli üle (ja selle üle, kuidas ainult poistele on vaja loomingulist tegevust ja põnevust) ja keegi tõstatas küsimuse, et ei tea, kuidas see loogiline on, et poisid ei saa koolis hästi hakkama, sest range kord, mis loomingulisusele ruumi ei jäta, sobib tüdrukutele paremini, aga samas järgneb koolile suurema osa meeste jaoks kaitsevägi, kuhu jälle naisi eriti ei taheta, sest arvatakse, et range kord, mis loomingulisusele ruumi ei jäta (hommikune võimlemine ja jooks, käsu peale kartulite koorimine ja oma mundrile nööpide etteõmblemine jms soospetsiifilised asjad), sobib ainult meestele.

Tunduvad nagu teatud käärid olevat, eks? 15aastased poisid tahavad kooli pooleli jätta, sest neile ei sobi ranged nõudmised ja karm kord. 18aastastele poistele peaks aga kaitseväes nööri mööda kõndimine imeliselt sobima. Kas nende kolme aastaga on toimunud arenguhüpe?

Vaatame hetkeks ajas tagasi. Naistele on normaalselt ja teistega võrdselt haridust antud ca sada aastat. Enne seda oli AASTATUHANDEID haridus meeste pärusmaa. Kas see haridus oli siis tollal loomingulisem? Muidugi mitte, see oli tunduvalt rangem. Ei olnud sellist asja nagu praegu, et kirjandusetunnis näiteks klass diskuteerib koos selle üle, kuidas keegi “Kuritööst ja karistusest” aru sai. Klassi ees oli koolmeister, kes selgitas, kui kuulata ei tahtnud, said joonlauaga vastu pead. Hernestel põlvitamine, ihunuhtlus, kõik sellised asjad. Kõige tavalisemaks õppemeetodiks oli pikkade traktaatide pähetuupimine. Keeli õpiti pikki tekste tuimalt ühest keelest teise tõlkides. Jah, alkeemikud tõesti lähenesid praktilisemalt, aga seda ei peetud tollal ka teoreetiliseks hariduseks – ja pähe õppima pidi siiski kümnetes, ilmselt isegi sadades kordades rohkem materjali kui praegu (see tegelikult ei ole nii hirmus, kui kõlab, kui mälu sihtotstarbeliselt kasutada, sest ei ole nutitelefoni, kuhu märkmeid teha, hoiab see lademetes informatsiooni). Ja kõik mehed (st need, kellel haridusele ligipääs oli) õppisid ja said hakkama, teoreetiline haridus OLIGI tuim tuupimine.

Milles siis erinevus? Miks tollane tuim tuupimine oli okei ja kaitsevägi on normaalne, aga praegune haridussüsteem poistele ei sobi? Lihtne. Karm kord ja ranged nõuded on igati normaalsed, kui neid kehtestavad TEISED MEHED. Naisõpetaja ohustab meie meeste niigi värisevat maskuliinsust (see on teatavasti nagu küünlaleek, korra liiga kõvasti ohkad ja kohe on läinud), see, kui kaitseväes leitnant nende peale röögib, arendab aga ainult kambavaimu.

Nii et mul on ettepanek. Mehed kooli tööle ei taha minna, palka ei saa ja töö on igav jne. Las siis õpetajateks olla daamid, kes ka käituvad daamidena, alati kleidis, viisakad, malbed. Ja sellele lisaks viiakse sisse peksja ametikoht. Peksja käib tööl korra nädalas (soovitavalt erinevatel päevadel, saab ju teiste koolidega roteerida, aga Jumala käe võlu seisneb selles, et iial ei tea, millal ta langeb) ja jagab pahadele poistele ihunuhtlust. Kui keegi pahandust teeb, siis õpetajanna ainult ohkab õnnetult või teeb kurba nägu ja ütleb: “Miks sa, Mihkel, mul küll alati pinnuks silmas oled?” ja lapsed õpivad, et õige naine ongi selline passiivne. Ja siis tuleb peksnik (hulga parem sõna) kolme päeva pärast kooli, annab Mihklile rusikaga kõhtu ja Mihkel on saanud korraga kolm olulist õppetundi:

a) naistega tasub olla viisakas ka siis, kui nad on õrnad ja malbed,

b) ei tasu halvasti käituda ja

c) selline on õige sooroll.

Pinget on ka rohkem kui rubla eest ja iial ei ole igav. Olen kindel, et EKRE oleks valmis vastavate koolituste läbiviimiseks õla alla panema.