Ma tahaksin väga tõsisest teemast kirjutada täna

Mul on terve hulk sõpru, kes kalduvad depressiivsusele või on vähemalt hädas hooajalise depressiooniga. See on tõsine probleem ja eriti tõsine on see siis, kui see pole mitte sinu bioloogiline eripära, vaid selle avaldumisele on kõvasti kaasa aidanud ka see, et sa pole üles kasvanud just kõige toetavamas keskkonnas. Mul oli paari aasta eest juhus, kus sain aru, et üks tuttav on augus, ja kuna tunnen ka ta ema, võtsin emaga jutuks, et “kuule, su pojal on vist üsna raske praegu” – ja see ema, kes muidu tundub täiesti normaalne ja isegi rõõmsameelne inimene, kehitas lihtsalt õlgu ja ütles, et “kõigil on ju vahepeal raske, normaalne inimene võtab end kokku ja saab hakkama.” Nojah, ma ei teagi, ehk ta tõesti nii on, aga kui su oma poeg on ebanormaalseks osutunud, siis äkki võiks siiski üritada teda aidata? Ja tegu on praktilises mõttes väga ühtehoidva perega, koos ehitatakse, koos ostetakse hulgim asju jne, tehakse kõike, mis vähegi tegemist vajab, aga emotsionaalset poolt lihtsalt ignoreeritakse täielikult ja loodetakse, et ehk läheb ise üle.

Nii et seetõttu on minu meelest väga hea, et sel teemal on hakatud rohkem rääkima ja et näiteks Mallukas oma võitlusest depressiooniga avalikult kirjutab (kuigi see, et ta üldse depressiooniga maadleb, on muidugi väga kurb). Eile kirjutas Mallu asjadest, mille eest ta tänulik on – ja täna avaldas ta lugekirja, sest üks depressioonis lugeja oli selle kirjutise peale väga solvunud, sest temal ei ole neid konkreetseid asju. Ma leian, et see postitus peaks olema kohustuslik kõigile, kes ise depressiooniga kokku puutunud pole, et nad saaksid aru, kuidas need inimesed mõtlevad – ja ka kõigile, kel ehk parajasti rasked ajad on, sest Mallu vastus on suurepärane ja ta selgitab väga hästi, miks maailm siiski ei ole nii hirmus koht ja mida teha, et neist mustadest prillidest sellest üle pea tõmmatud mustast kotist lahti saada.

Esimene samm on muidugi arsti juurde minek. See ei tähenda ilmtingimata ravimeid, väga tihti piisab ainult teraapiast, aga kui arst arvab, et sulle on ravimeid vaja, siis usu mind, sulle ON ravimeid vaja. Nii et lugege Mallu postitust ja mõelge kaasa, Eesti asub sellises kohas, et kui te pole siiani mitte ühegi depressioonis inimesega kokku puutunud, on teil metsikult vedanud, ja ühel hetkel võib neid teadmisi ikka vaja minna.

21 kommentaari

  1. Ma niiiiiiii tahaks deprekateemadel õelaid nalju visata ja mul läheb tarvis suurt tahtejõudu, et need teoks ei saaks.
    /Ootan nüüd preemiat e kiitust õige käitumise eest/

    • Ma malluka blogis ei öelnud ÜHEGI kommentaari alla “a mine persse”. Tahan ka preemiat, medalit ja kiitust, a kui sa parasjagu POLE depressivne, võiks tegelt rahulolu tulla su enda seest =) Minu seest tuleb.

  2. […] see on tõsine teema. Lugesin Malluka postitust ja Rentsi oma ka. Ma ei hakka kuskil kommentaaridega ummistama, vaid mõtisklen enda blogis ja räägin enda […]

  3. No see ei ole kahjuks nii lihtne, et “hinnake oma elus olevaid toredaid ajsu ja saate musta koti peast ära” daon selles, et kui tõsises (ma mõtlen, ikka tõsises) depressioonis oleval inimesel on tore mees ja laps(ed) siis depressioon paneb teda mõtlema umbes nagu: “Nad on nii toredad, nende elu oleks parem, kui mind neil jalus tuju rikkumas ei oleks” – ja ausõna, SEDA musta kotti ei saa sellises seisus inimene ise peast ära.
    Tegelikult… Tegelikult on teatud asjad küll, mis depressioonis inimest enamvähem elus ja toimimas hoiavad küll, aga need ei ole positiivsed asjad. Mkm. Nt kui depressioonis inimene peab hoolitsema kellegi teise, abitu inimese – lapse või vanainimese – eest, siis hoiab teda liikvel mõte: “Tal ei ole peale minu mitte kedagi, ma VEEL ei saa alla anda”. Aga kas see on teie meelest positiivne mõte? Fak, ei.
    Arsti juurde minek on õige liigutus, küsimus on rohkem selles, kuidas selle liigutuseni jõuda, kui üldse (vaimu)jõudu ei ole.

    • veel näiteid – depressioonis inimene vaatab oma iPhone või muud kallist nänni ja tunneb musta masendust ökoloogilise jalajälje või selle pärast, et mõnel vaesel aafrika lapsel ei ole sellist mänguasja ja maailmas on kõik üldse halvasti; või siis vahib oma nänni ja mõtleb et see on kõik ilgelt mõttetu ja;
      toredal töökohal töötav depressiivik muretseb kogu aeg sellepärast, et ta ehk ei õigusta talle pandud lootusi või et see töö, kuigi talle endale meeldiv, ei ole ühiskonnale tegelikult vajalik (võimalikud variandid)
      koer, kass ja kodu…oh, depressiivik leiab kindlasti, et neil oleks ilma temata parem, kui see kass just ühe jalaga ei ole, vms.

    • Ee, ma enda arust rõhutasin seda, et selgitab, MIDA TEHA, et musta kotti peast ära saada – arsti juurde minek ongi see kõige esimene asi, mida teha. Ka minu kogemus näitab, et need inimesed motiveerivad end täiesti jubedalt negatiivsete asjade ja kohustustega ja nad ei saa ise aru, miks see halb on.

      • Paned tähele? Eks-depressiivikuna võin öelda, et depressiivik korjabki sellistest tekstidest eriti üles just selle, mis ta enesetunde veel halvemaks teeb; st Malluka nõuanded tegelikult päris depressiivikuid ei aita. Võibolla aitab neid situatsioonipõhiseid või lihtsalt normaalse arengu juurde käivas eksistentsiaalses kriisis olijaid. Aga ei aita päris depressiivikuid. Neid aitavad hoopis muud asjad.

        A muide, mina ei tea, miks mul enam depressiooni ei ole. St eriti ei ole. Enamasti. Mul on tunne. et ühel hetkel mul lihtsalt see deprekaprotsessor lakkas töötamast (võibolla kärssas läbi? Võibolla mul ajus kusagil mingi surnud armkude, mille peale ajukirurg hakkaks muretsema, aga ilma milleta on mul endal küll parem.); mingit ajajoonele märgitavat punkti ma ka ei leia, mingeid põhjuseid ja tõukejõude ei suuda tuvastada. Illallaa ja trullallaa.

      • A kuidas sa selle arsti juurde mitte tahtva deprekas inimese sinna SAAD?

        • Lükkad. Ta eriti ei viitsi ka vastu punnida, tal on depressioon.

        • Hea küsimus, olen ise sama probleemiga kokku puutunud.

        • Võtad käekõrvale ja viid, kui lükata ei jaksa.

        • Käru on abiks.

        • Ma vist pean lisama, et see ei ole iroonia, et lükkad- võtad käekõrvale ja viid ning käru on abiks. Pane ise aeg kinni (aa, et sa võtad vastutuse oma tervenemise eest inimeselt ära nii? antud juhul ei võta, sa aitad teda “Kasvõi vaata, äkki aitab”-rajaga), mine koos temaga kohale kätt hoides, ja pärast anna veel jäätist või mida iganes ta armastab, et ta on nii tubli olnud.
          Ise ei jaksa? Võib olla küll. Oma piir tuleb ka paika panna, et kui palju endast ära anda.

        • Okei… põhimõtteliselt. See ei tööta alati ja iga inimese puhul, aga mina sain ühest august välja nii, et õde kõigepealt rääkis rääkis ja rääkis ja siis lõpuks mõnda aega lihtsalt RÖÖKIS mu peale. Põmst olid tal pisarad ka silmis. Siis ma sain aru, et kurat, ma vajan abi, kui juba õde nutab mu pärast. Persse.
          Aga. Aga. Ta ei teinud mulle paljuhaibitud “šokiteraapiat”. Ta ei halvustanud mind ega pisendanud minu muresid selliste irooniliste naljadega nagu: “vaata mis sul kõik olemas on, ole selle üle õnnelik” või “no poo ennast üles, kui muidu ei saa”.

          Tegelikult lükkas ta lihtsalt põhja sellesama negatiivse motivatsiooni lüliti, mis mind üleüldse oli mõnevõrra käigus hoidnud, et noh, kui sa ennast terveks ei ravi, siis sa ei suuda olla nii hea ema, kui su laps väärib. See nagu panigi liigutama.

          Ja on selge, et see aita igal juhul ega kõikide inimeste poolt. See ei ole universaalne vahend. Sellist vahendit ei olegi.

        • “paned ise aja kinni” meetodiga on see väike häda, et juriidiliselt tegelikult ei saa seda täiskasvanud inimese eest teha.

        • Praegu tuleb ühest varasemast perioodist meelde, nüüd on päris naljakas, kui kah õde rääkis minuga ja see jutt – otsi abi – oli nii ebameeldiv, et ma läksin voodi alla peitu. Õde tõstis lihtsalt voodi ära mu pealt.
          Vist on oluline, et inimene, kes depressiivikut arsti juurde tahab saata, võtaks seda asja ise piisavalt tõsiselt, et ise ka mingeid pingutusi välja näidata.

  4. Kerges meeleolulanguses inimesele võib soovitada, et loe üles iga päev 5 asja, millest rõõmu tundsid, aga rängema deprekaga pole sellel mingit mõtet. Depressioonis inimene lihtsalt EI SUUDA mitte millestki rõõmu tunda. Üldse. No ja kui asi nii kaugel, siis ainus pääsetee ongi kas arst ja tabletid ja/või siis mõni muu vahend, mis aitab kehakeemiat muuta. (Mulle oli suureks abiks aroomiteraapia – lõhnad mõjuvad inimesele seljaaju tasandil. Kui pilt hakkas krussi tõmbama, võtsin taskust väikse ekstra mulle segatud lõhnasegu ja nuusutasin. Mõjus nagu nuuskpiiritus – kohe – pilt läks värvilisemaks ja paanika vms õudus tõmbas tagasi.)

    Kõige hullem depreka juures on see, et väljast ei ole seda näha. Ümbritsevad vaatavad, et käed-jalad on küljes, surmahaigust ei paista olevat – mis sa vingud. Teiseks on paljudel umbusk tablettide vastu. Ma oma emale ei saanud rääkida, et rohtusid võtan – sealt oleks sihuke hala tulnud et. Ja veel – arste on ka igasuguseid. Kui ühe juurest abi ei saa, tuleb teise juurde minna ja nii edasi, nüri järjekindlusega, kuni leiad enda jaoks õige. Ma sain ka päris mitut näha, enne kui asi paremuse poole pööras.

    Õnneks ei ole vaja tegelikult peaaegu mitte midagi. Ka invaliidid või väga väikse sissetulekuga inimesed võivad õnnelikud olla. Noh, vägivaldses suhtes või keskkonnas elamine muidugi kahandab õnnelikkuse šansse, aga nii põhimõtteliselt – su tervis, töökoht, pangaarve, suhe või selle puudumine ei defineeri õnnelikkuse taset. Õnn ja rõõm on sisemine seisund, kui inimene pole võimeline õnne tundma, siis seda saab muuta. Meil on selleks eelkõige meditsiiniasutused, on ka muidugi teise variante.

  5. Masenduses inimest vist ei aita eriti sellised optimistlikult utsitavad õpetussõnad (“tee endale ilus meik ja küll sa siis ka lõpuks mehe leiad”). Pigem ta vajub veel rohkem norgu, sest esiteks tunduvad jälle kõik teised olevat nii hakkamasaajad ja teiseks talle hõõrutakse nina alla, kui tühine on tegelikult probleem, mida ta tunneb endal üle jõu käivat.
    Kliinilise depressiooni teemal ei oska ma nõu anda, kuna puudub kogemus (ptüi-ptüi-ptüi). Aga kui tegemist pole meditsiinilise depressiooniga, vaid tavalise masendusekriisiga, siis võin öelda, et see läheb varem või hiljem üle. Nagu nohu — nohu võib olla ka piinav, aga selle pärast ennast ikka tapma ei hakka ju. Kõige lihtsam esmaabi (võrreldav kuuma jalavanniga nohu puhul): muuda oma väikseid rutiine. Tõsta kodus mööbel ümber. Kui enne jõid hommikuti kohvi, siis nüüd hakka jooma teed või kakaod. Kui enne sõitsid tööle bussiga, siis nüüd hakka minema jala. Kui enne käisid poes Rimis, siis nüüd hakka käima Selveris. Kui enne sõid lõunaks salatit, siis nüüd telli suppi. Üldse mitte selle mõttega, et “siis puhked õitsele ja kohtad oma eluarmastust”. Ei pruugi kohata. See kõik toimib natuke teistmoodi. Aga toimib.

  6. Mul on soov teiega jagada pisut teistsugust nägemust depressiooni võimalikest tekkepõhjustest ja tuua välja ka omapärane ravimeetod. Kui meditsiin ja inimesed vaid mõistaks, et me oleme vaimolendid. Lisaks kehale ja hingele on olemas veel vaim. Sel juhul ei püütaks inimese vaimseid probleeme lahendada tablettidega. Tablettidega ei ole võimalik minna vaimumaailma vastu. Kui inimene on vaimselt seotud ehk deemonlikult seotud ei ole abi atidepressantidest või rahustitest. Viimastega suudetakse küll inimese füüsist mõjutada. Rahusteid või antidepressante manustades võib hakata korra kergem, sest füüsiline ihu rahustatakse maha. See aga ei lahenda probleemi. On olemas erinevaid vaime kes inimesi piinavad. On olemas depressioonivaimud, kadeduse-, vägivalla-, hüljatuse-, üksilduse-, viha-, masenduse-, andestamatuse-, hooravaimud. Igasugune seotus pornograafia, alkoholi ja narkootikumidega ning kõigi halbade, orjastavate ning siduvate sõltuvuste sees on kuri vaim. Vabastusteenistusega on võimalik nendest vaimudest vabaneda. Sellest “protseduurist” võivad abi saada inimesed kellel on madal enesehinnang, alaväärsus, andestamatus, viha, stress, lootusetus, kompleksid, enesetapumõtted vms. Siit on võimalik sellest lähemalt lugeda: http://www.naisteleht.ee/content/anre-matetski-p
    Et kuidas need vaimud siis meie sisse võivad saada. Näitena läbi okultismi. Näiliselt süütuna tunduv jooga ja muud spirituaalsed praktikad, ennustamine, igasugune vaimude väljakutsumine, sensitiivide poole pöördumine ja astroloogia on asjad, millega peaks ettevaatlik olema nii laps kui ka täiskasvanu. Sellega tegelemine võib nimelt avada ukse kurjale.
    Varasemalt tihedalt teispoolsusega seotud olnud ennustaja kergitab järelkuulatavas loengusarjas “Nähtamatu maailm” vaimumaailma loori. Käsitletakse ka vaimumaailma ohtusid mille peale tihtipeale kohe ei tuldagi. Räägitakse ka depresiooni põhjustest ja sellest kuidas teatud vaimsete probleemide korral on olemas omapärane ravimeetod.
    Järelkuulatav loengusari “Nähtamatu maailm”:
    2008:http://sound.valgusetee.ee/save-43/merikel
    2009-2014: http://sound.valgusetee.ee/page-32
    Nõustamiskeskuses inimesi sensitiivide küüsist päästa püüdev Merike Aus on kohutava teekonna ise läbi teinud, sestap teab ta hästi, millest räägib. Merike ei aita neid mitte ainult sõltuvusprobleemidest, vaid ka muudest nõidade juures saadud hädadest vabanemisel – näiteks on nii mõnigi hakanud pärast visiiti sensitiivi juurde kuulma kummalisi hääli jne.
    http://www.ohtuleht.ee/363326/kuidas-vabaneda-posija-kuusist

  7. Tahtsin ka sinuni tuua veidi teistmoodi nägemuse võimalikest depressiooni põhjustest ning omamoodi ravimeetodi teatud liiki depressiooni ja muude vaimsete häirete ravis.
    Kui meditsiin ja inimesed vaid mõistaks, et me oleme vaimolendid. Lisaks kehale ja hingele on olemas veel vaim. Sel juhul ei püütaks inimese vaimseid probleeme lahendada tablettidega. Tablettidega ei ole võimalik minna vaimumaailma vastu. Kui inimene on vaimselt seotud ehk deemonlikult seotud ei ole abi atidepressantidest või rahustitest. Viimastega suudetakse küll inimese füüsist mõjutada. Rahusteid või antidepressante manustades võib hakata korra kergem, sest füüsiline ihu rahustatakse maha. See aga ei lahenda probleemi. On olemas erinevaid vaime kes inimesi piinavad. On olemas depressioonivaimud, kadeduse-, vägivalla-, hüljatuse-, üksilduse-, viha-, masenduse-, andestamatuse-, hooravaimud. Igasugune seotus pornograafia, alkoholi ja narkootikumidega ning kõigi halbade, orjastavate ning siduvate sõltuvuste sees on kuri vaim. Vabastusteenistusega on võimalik nendest vaimudest vabaneda. Sellest “protseduurist” võivad abi saada inimesed kellel on madal enesehinnang, alaväärsus, andestamatus, viha, stress, lootusetus, kompleksid, enesetapumõtted vms. Siit on võimalik sellest lähemalt lugeda: http://www.naisteleht.ee/content/anre-matetski-paastab-inimesi-deemonite-kuusist
    Et kuidas need vaimud siis meie sisse võivad saada. Näitena läbi okultismi. Näiliselt süütuna tunduv jooga ja muud spirituaalsed praktikad, ennustamine, igasugune vaimude väljakutsumine, sensitiivide poole pöördumine ja astroloogia on asjad, millega peaks ettevaatlik olema nii laps kui ka täiskasvanu. Sellega tegelemine võib nimelt avada ukse kurjale.
    Varasemalt tihedalt teispoolsusega seotud olnud ennustaja kergitab järelkuulatavas loengusarjas “Nähtamatu maailm” vaimumaailma loori. Käsitletakse ka vaimumaailma ohtusid mille peale tihtipeale kohe ei tuldagi. Räägitakse ka depresiooni põhjustest ja sellest kuidas sellest vabaneda.
    Järelkuulatav loengusari “Nähtamatu maailm”:
    2008:http://sound.valgusetee.ee/save-32/Merike_Linam2e/0/0
    2009-2014: http://sound.valgusetee.ee/page-32

    Nõustamiskeskuses inimesi sensitiivide küüsist päästa püüdev Merike Aus on kohutava teekonna ise läbi teinud, sestap teab ta hästi, millest räägib. Merike ei aita neid mitte ainult sõltuvusprobleemidest, vaid ka muudest nõidade juures saadud hädadest vabanemisel – näiteks on nii mõnigi hakanud pärast visiiti sensitiivi juurde kuulma kummalisi hääli jne. http://www.ohtuleht.ee/363326/kuidas-vabaneda-posija-kuusist

    Cindy Matetski tunnistus võib anda lootust nendele, kes praegusel hetkel depressiooni käes vaevlevad. Tema juhtum ei ole just kergemate killast ja tegemist ei olnud selgelt mitte ainult kerge meeleoluhäirega. Sellest kuidas Cindy oma depressiooni ja sõltuvused abiga seljatas on nähtav ja kuulatav siit. Cindy hakkab ise rääkima kui lindistuse alguset on möödas 1h: https://www.youtube.com/watch?v=FUBs6l7TkEA

    • Tere!

      Mul on kaks küsimust:
      1. Kas “Postimehest” horoskoopi võib lugeda?
      2. Kas pärast trenni venitada võib või on see ka nagu jooga?

      Ei tahaks mingit hooravaimu küll ausalt öeldes…


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid