Mõni asi suudab mu kalestunud hinge ikka veel üllatada. Ekspressis on üks artikkel. Artikkel räägib sellest, et mingi noor poiss sõitis Tallinn-Tartu maanteel ca 30aastasest mehest suunatuld näitamata mööda ja mees näitas talle keskmist sõrme. Selle peale reastus poiss taas tema taha, sõitis tal 30 km järel, kuni mees peatas, ja läks aru pärima. Kuuldes, et keegi julgeb talle suunatule mittenäitamist ette heita, andis ta mehele jalaga, mille peale mees kukkus ja lõi pea vastu äärekivi ning kaotas meelemärkuse. Noormees tahtis minema sõita, aga tunnistajad takistasid teda ning kutsusid kiirabi. Mees suri kaheksa päeva hiljem haiglas ning poisile mõisteti poolteist aastat vangistust, millest ainult 6 kuud oleks reaalsele täitmisele kuulunud. Lisaks otsustati, et poiss, kes tappis kahe lapse isa, peab lastele edaspidi kuus 400 eurot elatist maksma. Hiljem leiti, et see karistus oli tiba liiga range ning otsustati, et reaalselt tuleb vangis olla ainult üks kuu ja seitse päeva, mis juba eeluurimise ajal ära istutud sai. Vanglast välja saades kuulutas poiss välja eraisiku pankroti ja seega lapsi nüüd rahaliselt ei toeta. Ahjaa, väidetavalt polnud poiss ise näinudki, et talle näppu näidati, vaid seda ütles talle kõrval istuv sõber – nii et ilmselt ei saa me kunagi teada, kas päriselt näidati näppu, riista, koputati meelekohale või lehvitati hoopis kellelegi kolmandale.
Ei, kohtuotsus mind ei üllatanud. Mind üllatas see, et kommenteerijate hulgas oli terve hulk inimesi, kes leidsid, et kui sulle keskmist sõrme näidatakse, ongi normaalne teine inimene kinni pidada ja talle peksa anda – hoolimata sellest, kas sa ise tegid midagi, et sellist käitumist provotseerida või mitte. No ja see on ebaõnn lihtsalt, kui see tüüp siis ära sureb, sest ei oleks tasunud siis sõrme näidata ju.
Mul tekib küsimus, et kuidas ma siis peaksin inimesele üldse liikluses märku andma, et tema sõidustiil on ohtlik? Kasutama viipekeelt, millest ta tõenäoliselt aru ei saa? Helistama iga kord politseisse ja kitse panema, et nad autoomanikule helistaksid? Teesklema, et ma ei näinud, vahet pole, kui ta oma ohtlike manöövritega järgmine kord mõne pere autole sisse sõidab ja kellegi ära tapab. Ja kuidas saab üldse keegi arvata, et solvangu (ükskõik, kas verbaalse või viipekeelse) ainuvõimalikuks vasteks on füüsiline vägivald ja et sellises olukorras on füüsiline vägivald igati õigustatud? NB! Jutt käib olukorrast, kus ka solvang oli tegelikult õigustatud, sest noormees sõitis nagu tropp.
Teiseks oli kommenteerijate hulgas inimesi, kes väitsid, et tunnevad noormeest ja et kurjad kommenteerijad pingutavad üle, sest noormees võttis juhtunut väga südamesse ja on oma teost õppinud. Kas tõesti saab keegi siiralt väita, et inimene on oma teost õppinud, teades, et ta kuulutas välja eraisiku pankrotti, et isata jäänud lastele elatise maksmisest pääseda? Teda ei koti, kuidas need lapsed söönuks saavad, sest tal on vaja ülikoolis käia. Kui ta üldse midagi õppinud on, siis seda, kuidas pankrotiavaldust kirjutada.
Jah, ma saan aru, et selline tulemus oli õnnetu ja ei olnud planeeritud. Aga ma ei saa aru inimestest, kes leiavad, et sellises olukorras ongi normaalne inimest autoga jälitada ja teda füüsiliselt rünnata.
Pärdikute päevaraamat 
Korraks tuli hirm nahavahele, sest olen minagi ühele tropile keskmist näidanud. Tüüp lihtsalt oleks mulle kõrvalteelt peateele sõites külge sisse põrutanud, vedas, et tee oli kuiv ja sai pisut ussimängu teel mängitud. See keskmine näpp käis nagu automaatne reaktsioon, kui tüüp hakkas minust mööda kipitama, ka ühegi suuna ega milletagi. Selle peale näitas kõrvalistuja mulle keskmist vastu. Vot, oleks võinud ka lõuga saada.
Olen minagi ette keeranud ning juhilt peapesu saanud, aga asi käis viisakalt ning verbaalselt, sain mina veast aru ja sain teine endast ehmatuse välja. Vahetasime paar sõna ja sõitsime kumbki oma teed. Ma saan aru, et ikka juhtub (eriti hea, kui õnnelikult, et on võimalik õppida asjast), aga ole mees ja tunnista viga.
Sel juhul mul vist vedas – mul oli hiljuti road rage, kui üks auto sõitis mulle kõnniteele põiki ette, nii et minu hästiajastatud kiirkõnd, mis pidi täpselt rohelise tule ajaks valgusfoori juurde jõudma, jäi toppama. Vahtisin seda elukat natuke aega lolli näoga, hoovi poolt mööda ei mahtunud, lõpuks kõndisin sõidutee kaudu temast ringiga mööda, sosistades hoolika artikulatsiooniga (et huultelt ikka hästi lugeda saaks) “sitapea” – aga paistab, et hästi läks, et ta huultelt lugeda ei osanud ja et ma hüperverbaalse inimesena käemärkide kasutamise peale ei tulnud.
Ma sellistele patsutan kõnekalt ja kõlavalt plekkpepule. Kaks korda olen sõimata ka saanud inimese käest, kel ometi oli täieline põhiseaduslik õigus jalakäijate rohelise ajal sebrale parkida. Ega jalakäija pole ju inimene. Üks sõimaja kargas autost välja, teine piirdus akna allakerimisega.
Naerma ajab. Kui väga ülbeks lähevad, kutsun politsei.
Aga – see on ju veel ohutu ajaviide.
Olen seda meelt, et troppidelt tuleb siiski auto ära võtta. Ja kui uuesti auto ostavad, siis see ka ära võtta. Lubade eemaldamise peale nad ju ainult naeravad.
Jah, ja kui keegi on nii loll, et liiklushuligaansuse või liikluskriminaalse käitumise eest võõrandatud autoga inimesele oma auto laenab, siis tuleb see ka ära võtta, sest kirjutatud on:
auto on eluohtlik asi, troppidele ei pea sina mitte oma autot laenama!
veel paremini läks teine kord, kui auto sõitis täpselt samamoodi mulle kõnniteele põiki ette ja ma talle otsa jooksin – selles mõttes, et mul õnnestus täitsa kogemata kasutada suhtlusvahendit “lajata vastu autot, mis vales kohas seisma jäi”, kusjuures oli täiesti ilmne, et ma ei saanud seda kokkupõrget kuidagi vältida. ja auto tagurdas ehmunult hoovi tagasi.
Tiheda autoga liiklejana oli seda lugu tõesti õõvastav lugeda. Igasugu troppe ikka on liikluses – jumal anna kannatust tõesti.
Fakki ma ei ole kellelegi veel näidanud, ma väljendan oma rahulolematust signaalitamisega või tulede vilgutamisega või meelekohale osutamisega.
Muide lehe alguses kirjutas artikli autor, et temaga võttis tapja ühendust ja palus mitte lugu lehte lasta, sest “siis on töö saamine täiesti võimatu” kuna tööandjad teevad taustauuringut.
Sismas ma loodan, et maailmas on õiglus olemas ning sel poisil ei saa elus kerge olema…
Samas on tal ju tööd vaja, et nendele isata jäänud lastele elatist maksta siiski. Kui idealistlikult läheneda.
Ma tavaliselt vehin rusikatega autojuhtidele, ise jalakäija olles, aga vahel ka keskmist näppu rõhutatuvalt välja tuues. Enamasti neile, kes suunda ei näita. Suunatulepirnide ja sõrmelihaste kokkuhoid näib viimasel ajal tõusev trend olevat. Mõnel pool saab ümberreastumise järgi mingeid ennustusi teha, aga kui ikka Karlova ühesuunaliste nurgal keegi õkva sisse keerab, siis ma vehin käte ja jalgadega ja kisan roppu sõimu serbohorvaadi keeles. Tapku mind siis pealegi, kui väga on vaja. Ehk keegi teine jääb ellu tänu sellele. Ma tglt kasutan ära oma soolist kuuluvust, sest naisi nii kergesti jalgadega peksma õnneks veel ei hakata. Veel…
Üks õudne koht on Trt liikluses veel – Näituse tn ülesõidu juures, kus autod pidevalt jäävad Tammsaate tn poolt tulles Vaksali tn vöötraja peale seisma. Mine siis (eriti koos koertega)üle tee üle auto lennates, auto alt roomates või oota kuni rong ära sõidab, siis Näituse tn omad üle rdt sõidavad ja siis need sebrapealsed tropid oma järjekorra ära oodanult liikuma saavad. Vahel tahaks mingit vägivalda seal rakendada küll, aga esialgu olen piirdunud aknale koputamise ja moraali lugemisega.
Neid ülekäiguradasid, kus autod seisma jäävad, on veel. Isegi Peetri kiriku juures, kus on lausa valgusfooriga reguleeritud ülekäigurajad.
Ja Roosi-Jaama risti ülekäigurajale armastatakse lausa parkida. Tõsi, seal pole sest suuremat lugu, sest liiklust peagu pole, aga närvi ajab, et pmst võidaks mulle valest kohast tee ületamise eest trahvi teha, sest õige ületuskoha on keegi kinni parkinud.
Teine populaarne hobi on kõnniteede kinniparkimine.
noja võrdluseks selle kuti karistusega peab galojan võõra rahaga ostetud stringide pärast viis korda kauem kinni istuma ….
Mõtlesin, et seda lugu ma kommenteerida ei tohi, sest seda, mida tunnen, on võimatu välja öelda.
Aga ikkagi pean nüüd ütlema.
Esiteks, see tüüp selles loos on kahtlemata värdjas ja idioot ning ainus, mis pähe tuleb on – kahju, et ei ole USA ega Venemaa – raisk oleks elu lõpuni või kümneteks aastateks kinni läinud.
Aga sorri, kommenteerijad siin eespool – mõelge nüüd hoolega, mida te kirjutasite?
“… ole mees ja tunnista viga…”
“… Vahtisin seda elukat…”
“… lajata vastu autot, mis vales kohas seisma jäi…”
“… Igasugu troppe ikka on liikluses…”
“… siis ma vehin käte ja jalgadega ja kisan roppu sõimu serbohorvaadi keeles…”
???
Õiendamise asemel räägin ühe loo:
Aastaid tagasi koos ühe vaikse ja malbe sekretäriga ühest firmast parkla poole suundudes pidime üle tee minema (vöötrada seal polnud). Olime jõudnud maja nurga tagant teele astuda, kui üks kiirelt sõitev auto meist napilt möödus. Tasane tüdruk muutus hetkega kiiskavate silmadega kiskjaks: “Kuradi värdjas, sa ei näe, et inimesed kõnnivad siin või?” olid umbes tema sõnad.
Ok. Läksime edasi. Jõudsime parklasse, kus tema istus oma auto rooli, mina kõrvale ja sõitsime parklast välja. Kuid siis astus ootamatult meile ette jalakäija – täpselt samasse kohta olime jõudnud – tulime nüüd ise autoga ja maja nurga tagant astus ette inimene, nagu meie 10 minutit varem olime tulnud.
Pidurid plokki. Ja ropp oli see sõim, mis tuli tüdruku (autojuhi) suust: “Kas sa ei näe, et siin autod sõidavad! Mida sa, loll, ronid siia teele?!”
Midagi ei juhtunud – jalakäija ehmus ja lasi meid läbi.
Kuid tüdruk ei saanud edasi sõites aru, mida ma naeran. Tõesti! Isegi, kui ära seletasin – me olime ju ise natuke aega tagasi sellesama jalakäija rollis – ta ikkagi ei taibanud. Ausalt. Need mõlemad juhtumid olid tema jaoks nagu 2 täiesti erinevat sündmust: Juhtum 1 – värdjas autojuht. Juhtum 2 – värdjas jalakäija.
Superhea lugu! Selle võiks ausalt öeldes kusagil avaldada, oleks paljudele järelemõtlemise koht. Kuigi kui selle loo peategelase peale mõelda, siis jääb vist paljudel puudu võimest neid situatsioone kuidagi samastada.
Kujsuures mul ei ole jalakäijana olnud kunagi probleeme autojuhtidega. Ma lihtsalt tunnustan autode ülimlikust jalakäijate ees ja pigem annan ise teed autodele ega eelda endale tee andmist või mingit muud moodi viisakust 🙂
Sama ka jalgratturina. Lihtne.
isegi kõnniteel tunnistad auto ülimlikkust? või jalakäijate tsoonis?
ja ma kangesti kardan, et selline liigne alandlikkus paljalt sel põhjusel et “nad on tugevamad” põhjustabki seda, et on nii palju autosid, mis rallivad (sh kõnniteel) ja pargivad (sh ülekäigurajal), kus juhtub. ja ei mõtlegi poriloigule lähenedes aeglustada, mis siis, et nagunii on juba üle lubatud kiiruse.
“liigne alandlikkus” – siin nüüd ongi prl Reenale uus teema – kas eest ära astumine on alandlikkus? Või mõistlikus?
Kord veeti mind ja mu 2 sõpra kumminuiahoopide saatel politseisse – läksime tänaval appi naisele, keda mees peksis. Jama oli selles, et meie olime joobes. Naine tunnistas politsei saabudes kohe meie vastu (sest teda peksis tema laste isa, jah, võttis naisel rinnust kinni ning lõi naist korduvalt täiest jõust vastu R-kioski putkat), ning meil polnud midagi enda kaitseks öelda – olime alkoholijoobes.
Kõik ei ole nii lihtne. Aga kellestki “üle rallimine”, “vastu hakkamine”, “võitlemine” (ses mõttes, mida Läänemaailmas võitluse all silmas peetakse) kindlasti kaasa ei aita.
Mina sain aru niimoodi, et kommenteerija Mnjah ei ole alandlik – ta lihtsalt ei hakka iga (s…ta) asja pärast sõda üles kiskuma – seesama, mida me kõik ootame et Venemaa mõistaks.
Loomulikult ma päästan hüpates oma elu, kui hädavajadus on ja halva nähtavusega kohtades olen ekstra ettevaatlik ja kõrvad on ebanormaalselt kiiresti valjeneva mootorimüra suhtes tundlikud. Aga seni, kuni ei ole hädavajadus ja ei ole lennukihäält lähenemas, seni käitun, nagu autojuhtidel oleks aru peas ja ettekujutus liikluseeskirjadest olemas.
Olukorrad, kus oleks võimalik liigset alandlikkust ilmutada:
näiteks kui sõiduk, ise kõnnitee peal pikisuunas sõites (mitte hoovist väljudes korraks risti üle veeredes) tuututab mu peale, sest ta ei saa seal nii kiiresti sõita, kui tahab – nähtavasti on tal ettekujutus, et kui ta kõnniteele parkis (oli see siis lubatud või mitte), võib ta seal ka ükskõik kuidas sõita, aga raisk, mingid jalakäijad on ees – siis ma küll sammu ei kipu kiirendama. Ta pole saanud kiirust üles võttagi, järelikult ei ole pidurdamisega probleeme.
Samamoodi ei kipu ma sammu kiirendama, kui keegi mulle minu rohelise tule ajal signaali annab. Khm, mul on ülekäigurajal rohelise tulega eesõigus. Muide, eriti kurje tuututajaid ei tohi sellises olukorras silmnähtavalt vaadatagi, sest nad arvavad, et ma hakkan juba põgenema ja annavad gaasi – ja vaat siis võib küll ohtlikuks minna, sest äkiliselt gaasi andva auto eest ei pruugi ma jõuda ka seda kiirhüpet teha. Niisiis üritan neil kuidagi silmanurgast salaja silma peal hoida, et nad ise aru ei saaks, muidu on ohtlik. Normaalsete juhtidega on teine asi, nendega võib silmsidet võtta ja viisakalt ootamise eest tänulikke žeste teha.
Kui järele mõelda, siis need variandid on kõik selised, kus juht käitub hoopis minu suhtes agressiivselt ja mina teda hoolikalt ignoreerin nagu piinlikuvõitu tülinorijat ikka. nii et jah, liigne alandlikkus oleks see, kui ma tema agressiooni tunnustaksin, no kui ma näiteks julgeks rohelise tulega ülekäigurajast ainult joostes üle minna. Või jääksin lõppeda ähvardava rohelisega keset sõiduteed seisma, et see tuututaja läbi lasta.
Märjakspritsijad on natuke teine teema – nendega ei toimugi suhtlemist, nad lihtsalt ei panegi tähele, et keegi kõnnib veel sõidutee kõrval. Mul on endal kasulik läbida kitsamaid teelõike väravaunkast väravaunkasse hüpates ja sooritada paanilisi spurte, kui ohtlikku lähedusse jääval sõidurajal on parajasti punane tuli. Aga ausalt öelda ma ei arva, et selline spurtiv liikumisviis, mille alternatiiv on lasta end märjaks pritsida, oleks tegelikult normaalne – nii et ma võtan endale vabaduse arvata, et kui keegi niiviisi pritsib, siis on see temast nõme. Mitte ei arva, et tema jumalik õigus on mind kasta, kui ma kõnniteel piisavalt hästi ukseauku ei varju – olgugi, et ta on tugevam, ei tohiks ta niiviisi teha.
Kes pole sellega kokku puutunud, proovigu Narva mäge vähegi märjema ilmaga.
***
Aga tollele autole, millele ma sisse jooksin, põrutasin ma täiesti spontaanselt sisse, ilma igasuguse agressioonita, sest ei oota ju, et kõnniteel nii äkitselt midagi põiki ette ilmub. Kaldus tee ja libe ka. See autojuht sai ka ise aru, et liiga ruttu tuiskas kõnniteele. Tagurdas tagasi ja kõik kulges normaalselt ja rahumeelselt.
Too hiljutine juhtum oli hullem: üks asi on see, kui juht sõidab kogemata kõnniteele liiga kiiresti ja liiga vara, nii et ei saa sealt kohe tänavale välja sõita, teine asi on see, kui ta istub seal minutite viisi edasi nagu padakonn ega mõtlegi tagasi tõmmata. Olukorras, kus oli muide näha, et ega ta ka järgmiste minutite jooksul sealt sõitma nagunii pääse. Ja nähes suurepäraselt (selleks ajaks oli meil juba silmside), et ta takistab kõnniteel liiklust. Mulle tundus, et lihtsalt pedagoogiline on talle näoilme vms subtiilse märguandega mõista anda, et ta käitus halvasti (autode löömise kommet mul endal ei ole). Lõppude lõpuks pidin ju mina tema pärast liikluseeskirju rikkuma ja sõiduteele ronima – mis oli minupoolne vastutulek, teoreetiliselt oleks ma võinud ju numbri meelde jätta ja liiklusliinile helistada. Mulle vähemalt tundub, et hääletu sõimamine oli mõistlikum viis oma viha välja valada kui tema peale kaebamine. Võib-olla eksin.
No ja nagu eespool öeldud, suhtlen ma kehakeeles ju ka normaalsete juhtidega – tagasiside nii hea kui halva käitumise eest.
***
Appiminemise eest saab vähemalt oma südametunnistusele boonuspunkte, kuigi jah, usk inimkonda võib paraku kannatada saada. Minu käest saab selle eest kah boonuspunkte, ma võin need kuldsest paberist välja lõigata ja kätte anda kunagi.
Notsu, mul on rõõm aduda, et peale minu on veel mõni inime, kes sebral jalakäijatele teeandjaid noogutusega tänab. 🙂
hee, minuga seda juba ei juhtu, et ma autojuhiks muteeruksin. isegi kui mul autosõidu vastu mingit huvi oleks, ei usu ma, et minu silmadega ükski autokool mind uksest sissegi laseks.
vt ka minu filipikaid teemal “auto peab olema luksus, mitte liiklusvahend”, st linnaliikluses võiks ikka domineerida ühistransa, jalgratas ja jalakäija ja autoga sõita ainult erilised fännid + ajutise või alalise liikumispuudega inimesed, haiged jt haavatavad ühiskonnagrupid.
Asja võiks vaadata tsipa teisiti. Kui autol ennem manöövrit suunatuli ei põle siis ei ole vaja süüdistada juhti ülbuses ja hoolimatuses vaid pigem peaks arvama, et juht lihtsalt ei tea, et suunatuli on rikki läinud ja auto tuleks saata tehnilisse ülevaatusse. Kui on karta, et juht ei hooli korras suunatulest, siis tuleks ohtlikust ja tehniliselt mitte korras olevast autost politseile teatada.
Tegelikult peaks vastav reegel (vihje) liikluseeskirjades sees olema.
Politsei läheks hulluks ja telefonid oleksid umbes. Aga tglt võiks teha “teata mittevilkuvatest suunatuledest” reklaamikampaania küll. A la helkurikandmise ja rihmakinnitamise kampaania sarnase. Paraku ca 50%-l juhtudest on seesuguste autode numbrimärgid sellises olukorras, et saaks vaid teatada, et üks võib-olla olemasoleva numbriga mudakarva masin ei näidanud suuatuld. 😀 Kui järele mõelda, siis veider, sest mulle tunduvad suht nõmedad need tüübid, kes iga issanda päev oma masinaid klantsima löövad. Aga näib, et nad on seaduskuulekapoolsed vähemalt.
Ja notsuga autode osas nõus ehkki mul ei ole nägemispuuet. Ent see-eest tugevad põhimüõtted keskkonnahoiu osas. Aga ehk eraautod surevad fossiilsete kütuste surmaga seoses ikka välja. Või põgenevad Muti Karutari küüni katusele. 😀
* Tglt on ülekohtune eeldada, et kõik inimesed on nõus moblat kasutama…ma tunnen selliseid, kes lülitavad tööpäeva lõppedes selle lihtsalt välja, sest kopp on ees kättesaadav olemisest.
Ma olen üks neist, kes lülitab telefoni sisse ainult siis, kui ei ole otsest tüdimust ülejäänud maailmast. Nii et ärkvelolekuajast ehk ca 75 prossa on sees, sest ma olen üldiselt positiivne inimene, aga kui ma ka suhelda ei viitsi, siis fööni sisse ei lülita.
Korduvülevaatus oleks lihtne ja tõhus abivahend liikluspolitseile. Juhul kui tekib vaidlus: “Ma ei ületanud kiirust, näitasin suunda, ei jõudnud kollasega pidurdada” – hästi, me trahvi ei tee, aga igaks juhuks minge ja laske spidomeeter, suunatuli, pidur jms üle kontrollida ja järgmisel nädalal näidake ülevaatuse tõend ette!
Kuigi kordusülevaatus on odavam kui trahv, on sellega palju jamamist, eriti kui peaks juhtuma, et ongi mingi tülikas viga küljes jne.
Suunatule puudumine on asi, mis kõige rohkem häirib teisi ratastel liikleijaid ja mina ei pane naljalt tähelegi – nagunii olen harjunud autode liikumist looduse märkide järgi aimama, st vaatan, kas ta hakkab kuhugi keerama või mitte, ka siis, kui tal ükski suunatuli ei põle. Hullem lugu on siis, kui mõni esilatern on puudu. Ma pidasin üht sellist pimedas mootorrattaks (nägi selline õhuke välja noh) ja peaaegu oleks ka oma teeületusaja arvestanud mootorratta järgi.
Huvi pärast küsin, paljud ratturid jalgrattaga sõites suunda näitavad?
Mina näiteks näitan. Aga ma sõidan ka kiiver peas ja tuled on ka olemas rattal.
Näitan rattal suunda. Isegi rulluiskudel näitan suunda – kiirus on ju sama ja kaasliiklejatel on vaja teada, kas ma sõidan talle kõrvalteele ette või pööran ära.
Ja Tallinnas olen täheldanud, et suunanäitamine ratturite seas on hakanud popimaks muutuma. Küll mitte piisavalt popiks, heal juhul ehk 5% näitab, aga algus seegi.
Ma reeglina näitan rattal suunda. Kiivrit küll keeldun kandmast – need on sihukesed ufonaudi jõletistarvikud. Ehkki Rentsil oli siin millalgi üks moelink, kus olnud kiivrit ma peaaegu kannaksin. 😀 Ma olen küll ka eriti ohutu rattasõitja, sest liiklen teosammul ja ratas on transpordivahend, mitte sportimistarvik.
Kusjuures rattasõitjate jaoks on suunatulede mitte näitamine autojuhtide poolt eriti ohtlik. Täitsa õõva tekitab see “ma sõidan ju iga päev siit, kas sa ei tea veel, kas ma pean tõesti iga nädal suunatule sisse panema, et meenutada” mentaliteet.
Ilma tuledeta rattad on aga täiega õudsad asjad, ma olen alla jäänud. Helkureid ei näe ju, kui omal valgusallikat küljes ei ole.
mina ei tea, ma ei sõida rattaga ka. Neil on käemärgid vist, lugesin kunagi kuskilt.
Kuidas suhtuda sellesse, et inimene tapab oma elukaaslase ja käib siis kohusetruult Tema koera söötmas? Ja vanglast lasti ta eeskujuliku käitumise eest paari aastaga vabaks. Minu tütre isapoolne õetütar jäi aga emast ilma. Kuidas Eestis valitseva kohtusüsteemiga. Minu arust vääris see mees eluaegset vee ja leiva peal olemist üksikkongis ilma amnestiata, surmanuhtlus oleks liiga kerge, mida meil isegi ei rakendata. Seadused tuleks kõik üle vaadata inimesel, kes on erapooletu ja omab selles vallas kvalifikatsiooni. Aga kas see on võimalik?
Siin ilmub areenile kahe vaatenurga konflikt: karistus kui kättemaks ja karistus kui kasvatusvahend. 😉
Virtsu-Risti maanteel sõidab aeg-ajalt napakaid. Vist saare vaikusest hullunud mandriinimesed, kes ei jõua ära oodata, millal linna tagasi saab. Ükskord väikse bussiga seal liigeldes jõudsime lubatud kiirusest aeglasemalt sõitva pirukani. Oli näha, et juht tukkus käe najal. Sõitsime tast viisakalt mööda, bussijuht näitas suunda ja jättis piisava pikivahe. Selle peale ärkas pirukajuht üles, surus gaasi põhja, mööda sõites viibutas keskmist sõrme ning vastutulevatest autodest mitte eriti välja tehes nõelus vabast august autode rivis järgmiseni, kuni kadus silmapiirilt. Vaatasime hullu rallit suht suu ammuli. Mõne aja pärast jõudsime lubatud kiirusel sõites sellele pirukale järgi ja kuna too jälle tukkus, sõitsime uuesti mööda. Rohkem ta kihutama ei kippunud. Ei tea, mis tal esimesel korral pähe lõi.
:o)
Ma kah alati mõtlen, et mis neil küll peas toimub. Eile sai just ühe keskealise maadamiga sel viisil Tartu mnt alguses enne Koset kolm korda möödasõite tehtud – tavaliselt kuuluvad sellesse (solvuvate?) inimeste rühma valdavalt mehed, aga nät, on ka erandeid. Ta küll meile õnneks mingite kehaosadega ei lehvitanud, aga sõidustiil ja käitumine oli õkva traditsiooniline.
No minu ema näiteks on selline, et kui jutustama hakkab, siis unustab pedaali vajutada ja kiirus võib 70 kilomeetrile tunnis langeda. 😀 Aga samas ta ka ei pahanda, kui keegi tast mööda sõidab, aga sellest, miks mõni “unistama jääb”, saan ma aru küll.
Mu kõige radikaalsem autojuhikogemus on hääletamisest, kui meid võttis peale must, mustade klaasidega auto, kus istus üleni mustas riides mees. Ja sõitis Tartu-Elva maanteel… mina, kes ma ta kõrval istusin, ei julgenud vaadata, et äkki on ebaviisakas või nii, aga tagaistmel istuv nõbu sai ja ütles pärast, et 180 km/h oli sees. Lisaks meeldis talle pikalt vastasuunavööndis sõita, nähtavasti põhimõttel “master jedit”. Kui me tagasihoidlikult pakkusime, et poetagu meid Elva peale keeraval teeristil maha ja sõitku ise uljalt Valga poole edasi, milleks meie pärast linna sisse keerata, siis see ei tulnud kõne alla, meid tuli ikka enam-vähem treppi viia.
Kiirus võis küll tulla sellest, et tal oligi hirmus kiire üle piiri saada, vähemalt nii auto kui mehe enda väljanägemine ütlesid minusuguse võhiku jaoks midagi taolist.
Heal sõbrannal oli kogemus, kuidas autojuht samuti suurel kiirusel pidas vajalikuks oma hääletajatega suheldes mõlema käega žestikuleerida. No ja siis vahetas ta vahepeal sõidu pealt särki.