kuidas välismaalased mind näevad

Sain kevadel ühe tudengiga sõbraks (tegelikult vist pigem heaks tuttavaks, sest väljaspool tööd olen ma teda vist kolm korda näinud), sest tema toakaaslane oli itaalia keeles minu pinginaaber ja tema on ise itaallane jne. Suvel pidi ta ära sõitma, kuid tuli nüüd kolmeks päevaks tagasi, et oma asjad kokku pakkida, sest on selgunud, et Tartusse ta ei jää. Igatahes, nagu inimestel ikka, jäi tal asju üle, mis ta otsustas laiali jagada. Minu osaks said need, mida ülaloleval pildil näha. Päris huvitav valik minu meelest. Padi, pudel kanget alkoholi (avatud!), põrsaga viinapits ja kaks küünlatopsi. Nojah, why not, kuigi minu juures seisab see alkohol vist samal kujul veel järgmise aasta jõuludeni, kui mõni sõber seda vahepeal ära ei hävita. Ta ise sellega seda põhjendas ka, et alkoholi tuleb nautida, aga kui ta selle tudengitele annaks, keeraksid need selle lihtsalt 15 minutiga endale sisse. Tõsi ta on.

Miks ühe meesterahva käes on sellise välimusega küünlatopsid, jääb mulle täiesti arusaamatuks. Ta väitis, et ta õde ostis need. No ja nüüd selle asemel, et need koju õele viia, kingib ta need ühele eestlasele. Imre, vaata, et sina nii ei tee, head vennad nii ei käitu. Mina küsimusi ei esita, mul ei olnudki küünlatopse ja talvel ikka tahaks romantikat teha. No ja tegelikult ma sain muidugi sealt paraja hulga manti, see on lihtsalt see, mis õnnestus ühe korraga koju tuua. Päris hea valim, eks?

Ahjaa, minu pinginaabri boksereid pakkus ka mulle alguses, aga keeldus seletamast, miks need üldse tema käes on. Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Francesco (st selle pinginaabri) padja võtsin siiski vastu, kuigi eks see vähe kummaline tundu, eriti arvestades seda, et ma suhtlesin temaga tegelikult tunduvalt vähem, täpselt nii palju kui tunnis vaja oli – no aga mul oli ju patja vaja just.

See oli peaaegu nagu minu poodlemispostitus. Nautige.

Garbage

Ma ei viitsi enam tühja juttu ajada.

Ei, meil on siin kõik kontrolli all

Istusin mina koos kolme eksvangiga bussijaamas ja ootasin. Okei, ma ei taha kedagi diskrimineerida, võimalik, et nad olid lihtsalt toredad keskealised härrasmehed, kellele juba looduse poolt kaasa antud selline veidi ettevaatlik kehahoiak ja armastus nägu kaunistavate tätoveeringute vastu. Igatahes istusime. Mina ootasin bussi, millega mulle pakk pidi saabuma, nemad tegid niisama aega parajaks.

Nii. Istusime ja ootasime. Tuleb buss. Mina muidugi hüppasin kohe ligi, haarasin oma paki ja saatelehe ja oleks peaaegu juba jalgrattaga minema kimanud, kui bussijuht mu kätte sai. Minu saatelehe taha nimelt oli teise inimese saateleht kleepunud, mille ta sealt võidukalt ära võttis.

Oi millise näoga mu pingikaaslased mind vaatasid.

“Pätt,” mõtles üks.

“Amatöör,” mõtles teine.

Mida kolmas mõtles, ma enam ei tea, ma põgenesin sündmuskohalt.

küll see internet on ikka üks hea asi

Mina olin näiteks eile põgusalt Aaron Pauli (vt üles) täiega armunud (ja veendunud, et mina ise olen tema vastse abikaasa kõrval täiesti TÜLGASTAV), aga siis vaatasin tema Twitterit ja nägin, et tegu on mehega, kes ei tee vahet sellistel keerulistel konstruktsioonidel nagu your ja you’re – armumine nagu peoga pühitud*, saan rahulikult Joseph Gordon Levitti (vt alla) juurde tagasi pöörduda.

* Minu tülgastavuse osa ka kohe taandus, kuigi mitte täielikult. Õnneks helistasin k.k.p.s.-ile, kes kinnitas, et ma olen imekaunis.

bzz-bzzz,-bzzz-busy

Mul on tegelikult iga päev praegu kiire, kiire ja siis vahepeal veel kiirem, aga ma ei taha, et kogu aeg oleks esimese asjana näha lood minu igapäevastest ebaõnnestumistest ja ninaga musta mulla kündmistest, nii et hoian teid vahelduseks meie eluga kursis. Ja ei, ma ei pea end (VEEL) kuningakoja liikmeks, meievorm on hetkel täiesti asjakohane, sest meie mustlasnäitus hakkab purki saama ja sellega seoses on veel viimaseid nädalaid kõigil asjaga seotutel käed-jalad tööd täis. Valime viimaseid pilte ja tekste, mis kõige paremini sobiksid näitusele, mis nüüd kannab nime “Meie, mustlased” ja kus me üritame koostöös romadega nende elust võimalikult tõetruud pilti anda. “Visuaalantropoloogiline dokumentaalne sissevaade,” nagu Annika ütleb. Fotonäitus, noh.

Nüüdseks on paigas ka avamiskuupäev – 23. oktoobril avatakse näitus pidulikult Valga Muuseumis, kuhu see jääb kaheks kuuks, enne kui üle-eestilisele ringkäigule sõidab. Nii et kuigi mul on ainult hea meel, kui te kõik avamisele tulete, võivad laisemad ka vabalt ootama jääda, kuni see põnev üritus neile koju kätte tuuakse.

P.S. Ka selle foto autoriks on Annika Haas, nagu meie näitusel ikka.

P. P. S. Toas on nii jahe, et ma olen sunnitud kütma, et hiljem oleks mõnus jäätist süüa.

Pildikesi Tartust

Ajad on sellised, et isegi tsirkust saab ainult siis, kui ise teen. Eile näiteks võis kogu Supilinn näha ja kuulda, kuidas ma rattaga pikali maas olin (seelikuga!) ja ähvardasin oma koera tappa. Nimelt otsustas ta esmalt, et oleks vaja ühe teise koera poole hüpata (ta ei ole seda kordagi varem rattasõidu ajal teinud, kuigi oleme möödunud umbes miljonist koerast), aga minu sõimu peale käitus siiski enamvähem normaalselt ja sõitsime edasi. Ja siis avastasin järsku, et rihm on kuskil kinni ja järgi ei annagi ja kuigi lasin rihmast kohe lahti ja sain enamvähem õnnelikult maandutud, kvalifitseerub see siiski kukkumise alla. Ja mis selle õnnetuse siis põhjustas? No vat ei tea mina, mis sai hakkama sellega, mida 15minutiline jalutuskäik ei suutnud – kas olid põhjuseks minu kurjad sõnad või teise koera kuri pilk, igatahes oli preili otsustanud, et just NÜÜD, rattasõidu ajal, on õige hetk, et järsku pidurid blokki lüüa ja seda suuremat häda tegema hakata. No kujutage ise ette – üleslöödud piff rattaga pikali maas, kõrval sittuv koer. Olustikumaal “Lesiv tüdruk sittuva koeraga” võiks kellelgi seinal olla küll.

Siis läksin ühele konverentsile. Ülemus oli öelnud, et niisama natuke jutustame, selline üsna vaba üritus. Kõik teised olid pidulikes riietes, mina olin vahepeal jooksmas käinud (no ja ei olnud enam väga tahtmist end üles lüüa) ja õnneks päris dressides enam ei olnud ja pesnud olin ka vahepeal, aga no minu casual oli seal teiste kõrval ikka väga silmatorkavalt casual. Nii et ILMSELGELT ma läksin lohutuseks poodi (seda enam, et mul on puhkus ja ma ikka muudkui rabelen iga päev, et lõpuks ometi sihile jõuda) ja ostsin endale lohutuseks ühed kingad. Väga ilusad kingad on. Ja ma kohe TUNNEN, et vat neid kingi hakkan ma päriselt ka kandma, erinevalt kõigist teistest mu kõrge kontsaga kingadest, mida ma vahepeal teatrisse jalga panen.

Aga täna olen ma hoopis Tallinnas. Tööasjad ei läinud küll päris nii nagu plaanitud (“kokkulepe” on mustlaste jaoks üsna voolav mõiste, nad ise teevadki neid tavaliselt stiilis “ma kunagi tulen sinna kanti”, on selline kultuuriline eripära), aga vähemalt saan Sirgile pinda käia ja ta peavalu hullemaks ajada. Miski ei ole mõnusam ajaviide kui teiste närvide saagimine.

Esimese maailma mured

Nüüd, kui sain endale soodukaga palli (kes veel ei näinud, siis praegu siit saab), pidin ometi välja mõtlema, MIS SUURUSES ma seda tahan ja MIS VÄRVI ja – nii palju raskeid valikuid, ma arvan, et isegi Aafrika lapsed ei ela pidevalt sellise pinge ja muredekoorma all. Aga langetatud ma selle keerulise otsuse sain ja palli ostsin ka ära. Koju ma seda muidugi ei tellinud, loodan, et mõni mu miljonist Tallinnas elavast sõbrast selle mulle ühel hetkel Rotermanni aatriumist ära toob. Siis on jälle põhjust vinguda. Pealegi, muidu näeb sõpru kord aastas, siis on jälle üks põhjus kokku saada.

Teemavahetus. Itaalia keele õpetaja oli täiega üllatunud, kui ta ütles midagi selle kohta, et tunnis jõuame me üsna vähe raamatut lugeda (me loeme päris toredat asja, et reaalset itaalia keelt harjutada – film on ka sellest juba tehtud), ja kõik leidsid, et võiks ometigi kodus rohkem lugeda. Nii innukaid õpilasi kohtab vist harva, kuigi asi võib olla ka selles, et vähemalt esimeste lehekülgede põhjal tundub, et tegu on tõesti väga hea raamatuga. Ja ainult kord nädalas lugedes ei mäletagi enam järgmiseks korraks midagi.

Ja lõpuks keelenali – Elu24 ületas end, lastes välja artikli, milles oli ainult kaks lauset, kuid mis sellest hoolimata sisaldas igas lauses (ja pealkirjas) vähemalt ühte viga.

Kate Moss saab kaunistama Playboy 60ndna aastapäeva kaant

Pärast kuude kaua spekulatsioone kinnitas Playboy, et 60nda aastapäeva puhul ilmuva jaanuar-veebruari ajakirja kaant saab kaunistama Kate Moss.

See saab Kate’i jaoks olema kindlasti eriline number, sest ikkaveel võrratu väljanägemisega Kate saab ka ise jaanuaris 40. aastaseks, vahendab Hollywood Life.

Aga nüüd ma pean kähku veel töötama, sest põhilised näitusetekstid on vaja paika saada.

Mu tulevik on tähtedes kirjas

Muinasjutte olete lugenud? Kui olete, siis teate, et ühtki printsessi ei saa niisama, tuleb ikka veidi vaeva ka näha. Mina tegin ca kuu eest sõbrannale nalja – ütlesin, et minu süda ja tulevik kuulub mehele, kes kingib mulle maailma ilusaima orhidee. Nüüd juhtus aga nii, et sain korraga kaks, üleeile kinkis ühe vanaema ja eile teise sõbranna. Ruumi nagu eriti rohkem ei ole ja ma tahaks näha meest, kes suudaks sellised õied üle trumbata, nii et tulevik on mul vist nüüd paigas.

Nii olen ma siis ootamatult või vähem ootamatult lapsevanemaks saanud. Lugesin internetist, et nad ei taha eriti otsest päikesevalgust, nii et tõstsin pisut mööblit ringi, lauda ei saa ju enam päris akna all hoida. Roosa (sellel oli juures kiri “Butterfly”, nii et panin talle nimeks Farfalla, ikkagi väljamaine ja kõlab uhkemalt) kastis vanaema enne mulle andmist ise ära, aga valge (kirjas on siin Phalaenopsis, aga see ei ole just kõige suupärasem, nii et pean vist Täpi nimeks panema) tahtis kastmist, nii et torkasin ta vanaema näpunäidete kohaselt potiga kuueks tunniks veekaussi, et ta saaks end vett täis imada, ja kallasin hiljem veel ülevalt poolt veega üle. Vaatasin kohe, et need õhujuured ka ikka otsapidi vette ulataksid jne. Ja seejärel sättisin Täpi ja Farfalla kenasti kõrvuti lauale, mitte liiga lähestikku, aga nii, et neil ikka natuke seltsi ka oleks. Ega ma muud vist teha ei oskagi nendega.

Kuigi ühe asjaga panin vist ikkagi juba pange – läksin lillepoodi, ütlesin, et mul oleks orhidee jaoks potti vaja ja ostsin selle heleda. Tädi midagi ei öelnud ka, rääkis ainult, kuidas tema oma orhideesid kastab jne. Hiljem alles hakkasin mõtlema, et ilmselt on need lilled tavaliselt põhjusega läbipaistvas potis. Kas ma pean selle valge/beeži nüüd ära andma ja kuskilt läbipaistva ostma?

Keegi kritiseeris juba seda läbipaistvat potti ka. See on mul selle mõttega, et sisemine pott ei lähe seal päris põhja. Kastmise ajal kallan alumise teatud piirini vett täis, jätan nii ja hiljem kallan sealt vee ära, nagu vanaema õpetas. Kas peaksin teisele samasuguse poti hankima? Kirjas oli, et kahe-kolme aasta pärast tuleb ümber istutada, mul on ikka huvi neid nii kaua elus hoida. Pealegi näeb hetkel veits imelik välja, tegelikult on lilled ju umbes ühekõrgused, aga ühe pott kõrgub ju lihtsalt õhus.

P.S. Elu ei soosi mu seljatreeningute plaane. Läksin prismasse istumispalli ostma (netis oli kirjas, et neil on). Ei leidnud, küsisin kassapidajalt. Ta helistas kuskile ja ütles, et ma ootaksin, et keegi kohe tuleb ja näitab. Seisin siis seal, sirvisin läbi Imelise Teaduse, siis sirvisin läbi National Geographicu. Siis hakkas vaikselt juba imelik, käisin ja ostsin oma toidukraami ära ja tagasi tulles küsisin müüja käest, kas keegi on vahepeal mind valgustama jõudnud – müüja ütles, et see inimene, kes lubas kohe tulla, ei tulnudki. Nii et öelge nüüd teie, kust ma saan mõistliku hinnaga trennipalli? Viimastel päevadel see ikka valutab juba, talle ei meeldi mu eluviis. Mulle jälle ei meeldi see, et ta sihuke nõrguke on. Pean end vist ikka Sportlandi vedama.

Vihmamees

Ma ei mäleta, kas ma blogis sellest kirjutasin, aga käisin hiljuti verd andmas. Igatahes käisin. Seekord sai seda suisa Raekoja platsil teha ja pärast seda sai erinevatel loosimistel osaleda. Paar päeva hiljem ärkasin ma selle peale, et helistati verekeskusest – ja ei olnud ei süüfilis, AIDS ega hepatiit, vaid võitsin hoopis piletid “Vihmamehe” etendusele. Mina, kes ma kunagi midagi võitnud ei ole. Mis nad nende õnnemängude kohta ütlesidki?

Igatahes tundus, et tuleb üks väga õnnetu etendus – oli 13. kuupäev ja nädala viies päev, ehk reede, ja mina istusin viiendas reas kohal number 13. See on valitsuse vandenõu! Nii et eks ma veits kartsin küll, et mulle kukub laeplaat pähe vms. Nagu näha, siis midagi hirmsat siiski ei juhtunud, kirjutada veel suudan.

Ja jah, see etendus räägib sellest samast vihmamehest, kes seal filmis oli. Hoolimata Põim Kama kurjadest sõnadest oli minu arvates tegu väga ägeda etendusega. Ropendati küll palju ja tegelased olid üldse veidi teatraalsemaks surutud, aga teatrile ei saa seda ju ette heita. Näitlejad mängisid väga hästi, eriti muidugi Tommingas, sest selline roll on päris kindlasti ka füüsiliselt raske. Eriti meeldis mulle kujundus, see oli väga hästi õnnestunud. Mulle mõjus see igatahes nii, et tahaks kohe veel teatrisse minna. Nagunii tahtsin “Tappa laulurästast” ära näha.

Inimese parim sõber

Väide, et koer rõõmustab alati koos sinuga, on täiesti tõene – ma sain täna paki ja koeral on pakkepaberist vähemalt sama palju rõõmu, kui minul paki sisust.