Mehed ja naised ja enesearendus

Siit tuleb üüratult pikk postitus sellest, kuidas mehed ja naised pingutusse suhtuvad, sest ma ei oska seda lühidalt kokku võtta. Ühendan siin suhtumist haridusse ja sporti (ja miks mitte mingisse muusse hobisse), sest minu meelest on see kõik seotud.

Eile, kui me Tallinnas ronimas käisime, lähenes meile taas üks meesterahvas (sport pakub vallalistele naistele* ikka rohkelt tutvumisvõimalusi, unustage Tinder ja muud saidid ja minge lihtsalt trenni, tervisele kasulik ja tõenäosus troppe kohata on natukenegi väiksem), kes hakkas rääkima, kuidas naistel on ikka parem tehnika. See on selline üsna tüüpiline konsensus – naistel ON parem tehnika, sest neil on vähem jõudu ja kui nad tahavad kuskile välja jõuda, on nad sunnitud oma tehnilisi oskusi arendama. Mehed võivad ka jõuga rahmides päris mitmel rajal tippu välja jõuda. On küll kole vaadata, aga ütleme V2 ja isegi V3 võib veel vabalt jõu ja pikkusega tehtav olla, edasi läheb raskeks.

SEE konkreetne mees hakkas aga rääkima, et tema ei usu, et asi on ainult erinevates võimalustes ja vajadustes, vaid tema arvates on asi ikka selles ka, et naistel on rohkem vaikset järjekindlust ja viitsimist tehnikaga tegeleda. Mina ei nõustunud üldse, sest ma olen meie oma trenni põhjal märganud hoopis, et meestel on TUNDUVALT rohkem järjekindlust. Ütleme, et on mingi rõvedalt raske rada. Naised (mina** selle statistika hulgas) proovivad algust 2-3-5 korda, kui tundub ERITI huvitav rada, siis AbFab proovib 5-7 korda ja terve hulk mehi on sellised, kes võivad vabalt proovida ka 10 korda. Võiks isegi öelda, et naised näevad läbikukkumist üldiselt läbikukkumisena (duh), st millegi alandavana, samas kui suur osa meestest meie trennis näevad rõvedalt rasket rada suurepärase võimalusena end proovile panna. Nagu näitaks lapsele kommi. Meil on isegi selliseid mehi, kes proovivadki ka 20 või 30 korda, nii et kõik teised on ammu mõelnud, et mida see loll pingutab – kuni sa kuuled rõõmukisa ja saad aru, et see “loll” jõudis oma eesmärgile, sel ajal, kui sina olid ammu alla andnud ja lihtsamate asjadega tegelesid. Koolipõlvest mäletan sama, klassivennad võisid kehalise tunnis endal ninast vere välja pingutada.

Nii et selle taustal hakkasin ma LOOMULIKULT tavainimese postitusele mõtlema – et miks on nii, et nad on valmis end pooleks pingutama, sest väljakutse on ÄGE ja ebaõnnestumine tähendab ainult, et peatselt saabuv võit on VEEL magusam, aga kogu see suhtumine on unustatud, kui asi puudutab matemaatikaõpikut?

Ja siit jõudsin trenni juurde tagasi. Kõik need mehed, kes viitsivad keerulist probleemi miljon korda proovida, on mulle öelnud, et nemad ei viitsiks küll NIIMOODI trenni teha, nagu meie AbFabiga teeme. Et nemad EI viitsiks tehnikaharjutusi teha, kestvust ronida, süstemaatiliselt treenida. Et see pole ju lõbus. Füüsiline ja tehniline ränk eneseületus ON nende jaoks lõbus. Aeglane süstemaatiline töö, kus pole oodata järsku läbimurret, ei ole. Ja selles osas on minul ja AbFabil ja kõigil neil koolis edukatel tüdrukutel tunduvalt rohkem järjekindlust. Me viitsime järjekindlalt teha ka neid asju, mida me ise maailma kõige lõbusamaks ei pea, sest me tunneme rõõmu sellest, et saame sammukese eesmärgile lähemale. Ja me seostame neid samme väga otseselt teatud eesmärkidega. Mul on tunne, et poistel on mingi abstraktne tunne, et kui nad teevad keerulise asja kümnendal katsel ära, on nad KOHE paremad (mis võib nii olla, kuigi iga kord ei pruugi), aga tibusamme tehes nad ei tunneta arengut. Rääkimata sellest, et võistlusmomenti ei ole ju. Keegi ei ütle sulle, et “vau, täiega radikaalne, TUND AEGA tegid harjutusi”. Kui mingil keerulisel rajal kasvõi alguse ära teed, tuleb aga respekti mühinal ja on enda jaoks selgelt mõõdetav arengu verstapost jälle olemas.

Ehk siis aeglaselt oma eesmärgi nimel rühkimine eeldab rohkem individualistlikkust. Mis tundub vastuoluline, sest näiteks massipsühhoosi ohvritest on 75% naised ja meid on kasvatatud uskuma, et naistele on grupiarvamus jms tunduvalt olulisem (ja üldiselt tundub, et ongi). Aga kui ma mõtlen koolipõlvele, tundub mulle ka, et tüdrukud pingutasid selle nimel, et olla “piisavalt head”. Isegi kui sul on kõik viied, oled sa “tubli tüdruk” ja see on ka kõik. Need poisid, kes pingutasid, pingutasid selle nimel, et olla ERAKORDSED. Märkate erinevust? Tekib muidugi küsimus, kas tüdrukud ei tahtnud erakordsed olla või tüdrukud arvasid, et neil pole võimalik erakordne olla? Mina näiteks olin oma suhtelisest andekusest teadlik ja kui saatsin oma esseid kuskile võistlusele, eeldasin juba ette, et mingi auhinnakene sealt ju võiks tulla (seisukoht, mida tulemused valideerisid, nii et võrdluses teiste õpilastega objektiivne hinnang, mis ei ole kuidagi seotud ülbusega – täpselt sama objektiivselt saan ma hetkel aru, et oma praeguse vanuseklassiga võrreldes ei ole mu eneseväljendusoskus sugugi erakordne, väljendatavatest ideedest rääkimata), aga ma ei tulnud selle pealegi, et mõelda, et ma võiksin teistest andekam olla näiteks matemaatikas või füüsikas, kuigi mul seal normaalsed hinded olid. Oli see ka objektiivne hinnang ja realistliku eneseanalüüsi tulemus? Emps oli mul omal ajal matemaatikas erakordne, nii et ei saa öelda, et ma oleks arvanud, et matemaatika poiste pärusmaa on.

Ja praegugi vaatan ma, et ma töötan sisemise motivatsiooni pealt hulga paremini. Ma õpin iseseisvalt keeli, mida mul töös vaja ei lähe, sest ma tahan neid osata. Ja kuigi ma võtan ka tavalist tööd pidevalt koju kaasa, on see pigem selle pärast, et on vaja, ma ei ole selle osas nii innukas, kui ma olen näiteks ingliskeelsete riimide ümber panemises, sest see teine on ometi ka natuke lõbus. Nii et ma mõistan seda lõbujanu ka väga hästi. Aga ma ei oska seda hästi seletada, nii et ma võtan lihtsalt asja kokku – mul on tunne, et nii mehed kui naised on võimelised meeletult tööd tegema (ja need, keda ma tunnen, ka teevad), aga mul on tunne, et nad töötavad erinevalt ja neid motiveerivad erinevad asjad. Ja et piisavalt hea olemine poisse ei motiveeri, sellises olukorras nad pigem lihtsalt ei pingutagi. Samas kui oht mitte piisavalt hea olla on juba iseenesest tüdrukute jaoks piisav motivaator – nii selleks, et lihtsamate asjade kallal pusida kui ka selleks, et keerulised asjad üldse proovimata jätta. Ja mõlemal suhtumisel on ilmselged plussid ja miinused.

P.S. Viimasel ajal ei ole mul üldse tahtmist blogida ja mitte ainult selle pärast, et päeval olen ma tööl ja õhtul väsinud, vaid ka selle pärast, et tundub vale meedias toimuvat ignoda, aga samas ei oska ma sel teemal ka midagi öelda. Toimuv on nii hirmus ja suure osa eestlaste reaktsioon on suisa õõvastav. Täna saan ma õnneks ise ütlemata jätta ja hoopis Lotmani linkida, ta ütles ise.

* ja ka mittevallalistele, milleks siis nüüd piirata;

** olen märganud sellist huvitavat asja, et kui olen trennis omaette või Ühega, proovin rohkem, sest rahulikum on – Üks kas ei anna üldse nõu või soovitab rahulikult ühte asja, AbFab hakkab pärast kahte katset kõva häälega mõtlema, kuidas TEMA seda asja teeks ja siis ma ei suuda enam varsti sellele keskenduda, mida MINA siis teha tahaks. Viimati, kui Ühega trennis käisin, tegin ära päris mitu liigutust, mida ma varem teinud ei olnud, sest oli aega rahulikult neid proovida, ja ta ei anna konkreetset nõu, vaid piirdub sellise üldise “äkki keerad pigem teise külje sisse” asjaga. Ehk siis jõuame jälle selleni, et ma olen natuke aeglasem ja tahan natuke omaette mõelda, enne kui ma lähen ise küsima kellegi käest, kuidas tema oma jalga kuskile pani.