Arutasime teiste korterikaaslastega juba vähemalt nädal aega, et huvitav, kas Nadia koristab vähemalt enne oma ema saabumist oma peldiku, vabandust, magamistoa ära. Nimelt saabus ta ema täna kuueks päevaks Sydneysse oma tütrekesele külla. Mis siin ikka pikalt keerutada, see vastus on muidugi “EI”. Esimene asi, mida ema tema tuba nähes küsinud olevat (kahjuks oma silmaga ei näinud) olnud:”Kuidas siin aknad lahti käivad?” Selgus, et Nadial pole õrna aimugi, ta ei ole kaheksa siinveedetud nädala jooksul õppinud akent avama.
Nadia muidugi oli armsuse ja viisakuse etalon. Esimese asjana jättis ema alumisele korrusele täiesti võõra tüdrukuga istuma (mingi suvaline Arina tuttav oli ööseks külla tulnud), põhjendusega, et ta just ärkas ja peab pesema minema. See, et ta ema on just pea kaks ööpäeva teel olnud ja tahaks ehk kah pesema minna, ei tulnud talle pähe. Seejärel küsis ema, mida nad homme teha võiksid ja sai vastuseks, et Nadia küll linna ei saa tulla, sest tal on vaja esseed kirjutada – esiteks on praegu vaheaeg ja teiseks on ta mitu õhtut järjest lihtsalt teleka ees passinud. Ta ema maksab roppu raha, et oma tütrekesele kuueks päevaks külla tulla, ja see teatab nüüd, et sorry, ega mul tegelikult sinu jaoks aega ometigi ei ole. Ma küll ei tea, kas Nadia ema on tööinimene, aga kui on, siis USAs on teatavasti puhkus 7 päeva aastas, eriti õnnelikel 14. Lisaks on meil kõik kodutööd kuupäevaliselt kohe semestri alguses ette teada, nii et oleks saanud valida külastuseks aja, kui ei ole vaja kodutöid teha.
Nüüd oli Nadia ema alumisele korrusele diivanile magama jäänud ja Nadia läks lihtsalt üles oma tuppa. Ta oleks võinud Maikelt madratsit laenuks küsida, et ta emal kuus päeva mugavam magada oleks, aga ilmselt on tal pohhui. Ühel hetkel ärkas ema üles ja küsis minu käest, ega mul ei ole talle tekki laenata, et tal olevat veidi külm ja täna olid poed kinni, ei saanud osta – see kuradi eit ei ole isegi selle pärast muretsenud, kas ta emal on padi pea all ja tekk peal, ema peab minema tema jaoks täiesti võõraste inimeste käest midagi laenama, selle asemel, et ta laps ise oma naabritega räägiks. Ulme.
Pärdikute päevaraamat 
Noh, aga see sama ema vist selle Nadia üles kasvatas. Kukkus nii välja lihtsalt.
Pean ka nõustuma – ema ikka võiks oma tütart vähe karmimalt kasvatada. Nagu näha see ninnunännutamine vilja pole kandnud. Ja ma ei mõtle füüsilist vägivalda, ikka vaimset 😀
Kui ema oma tundeid väga valjult verbaalselt tütrele avaldaks, siis ehk muutuks ka midagi. A kui lihtsam on naabrite käest tekki küsida, siis… pole midagi teha, valiku küsimus.
Kui N-l on nagunii kogu reaalsest maailmast savi, siis miks mitte ka sugulastest. Nobody´s perfect. Kindlasti on N-l ka mõni voorus, äkki õnnestub see üleski leida, kui pingutad. 😀
No suurepärast orienteerumist filmimaailmas võib ju vabalt ka vooruseks pidada. Ja minu seisukohast on voorus juba see, et ta ei ole enamasti eriti jutukas, mis tähendab, et ma ei pea end seltskondliku vestlusega väsitama. 😀
Sama mõte, mis Blogielisel – kuidagi nagu raske uskuda, et lapse ja vanema suhe oli kakskümmendkond aastat lill mis lill ja siis nüüd on äkki selline võõrdumine, et hoia ja keela. Selline käitumine oleks muide täiesti mõistetav, kui emal oleks vägisi küllatuleku harjumus. Mul on üks tuttav, kelle puhul ma alati imestan, miks ta oma emaga just nii ei käitu (kuigi see on vastupidine keiss, tolle tuttava ema näägutab külla tulles lakkamatult, miks siit on koristamata ja see asi vales kohas ja kolmandaks üldse kõik valesti).
Ömmm…
kui mina oma suhteliselt täisealisele lapsele võõrasse linna külla läheks, siis ma nõuaks talt ise selle kuradima madratsi, teki ja padja välja ja küsiks ise, millal ta mind kavatseb vannituppa lasta…
seda teki ja padja asja ma küsiks õigupoolest juba enne sõitmahakkamist, telefonitsi. Ja umbes, vajadusel teeksin ülekande, et mine, osta mulle need tarvikud.
Kui ema oma lapsega sellistest asjadest rääkida ei saanud, siis on tal endalgi üsna kõvasti õpitud abituse sündroom küljes. Paras paar, ütleks.
Kui aga laps teataks, et tal vaja õppida ja tal minu jaoks aega pole, noh, mina pole mingi võõra õppekava ekspert, ma üritaks siis ise enda meelt lahutada.
Nojah, ja lapsed kasvavad siiski pigem vanemate mõjul kui vanemad lapse mõjul (kuigi miskitpidi muudavad ka lapsed vanemaid, aga ikkagi).
Ja sekundeerin Morgiele – kust see tüdruk saabki suhtlemist õppida, kui isegi oma ema temaga ei suhtle.