Tegime eile Mašaga filmiõhtu ja vaatasime kah selle balletifilmi ära, mida kõik ümberringi muudkui kiidavad. Tundus, et meie sellest siiski päris NII suurt elamust ei saanud. Algus oli küll väga põnev, aga hiljemalt poole filmi peal oli juba üsna selge, mis toimub, ainult detailid jäid häguseks, seda õnneks küll lõppkaadriteni ja see selle filmi ka päästiski.
Tegelikult ei ole see, et film poleks ettearvatav minu jaoks sugugi kõige olulisem, aga kui ma tean nagunii, mis edasi saab, siis peab miski muu pinget üleval hoidma. Selles filmis pidi seda teoreetiliselt tegema näitlejanna siseheitlus ja sisemine segadus, oli näha, et selle nimel pingutati, kuid tegelikult see minu jaoks oma eesmärgini ei jõudnud ja asi ei olnud päris kindlasti kehvas näitlejatöös. Aronofskyle meeldivad suured sümbolid, aga need on kahjuks ka väga lihtsalt mõistetavad. Nii oli selle filmi puhul kohe selge, et kui thrilleris käib jutt “Luikede järvest”, saab tegu olla ainult musta ja valge luige vahelise võitlusega ja kui jutt käib balletist, peab tegu olema haiglase täiuslikkuse poole püüdlemisega*. Siin toimus kõik täpselt traditsioonilisi narratiivireegleid järgides – mis tegelikult pole halb, näiteks lõpplahendus meeldis mulle väga, kuigi ka see oli üsna traditsiooniline ja tuntud sümbolitest kantud, lihtsalt muu osa ei suutnud minu jaoks seda “räägime tuntud loo puhtaks pestud ja veidi klanitud kuues uuesti” niivõrd hästi välja mängida, et ma oleksin tundnud rõõmu sellest, et ma uut särki ei ostnud.
See miski muu, mis filmi kõrgemale oleks aidanud, oleks võinud olla miski muu peale peategelase tegude – praegu oli loo keskmes AINULT peategelane. Ja tegelikult isegi mitte tema sisemus, sest näidati ainult tema käitumist ja oli võimalik taibata motiive, aga mitte seda, mis täpselt neid põhjustas. Kogu aeg käis rapsimine, mis on küll põnevikele omane, aga kvaliteedile juurde ei andnud, sest ei võimaldanud millelegi süvendunult keskenduda. Isegi Lily ei oleks pidanud rohkem pildis olema, kui oleks Ninale endale rohkem keskendutud. Praegu jäi kiirustamise maik suhu.
Samas muidugi mängis Mila Lily rolli suurepäraselt välja (kuigi ma ei nõustu väidetega, et Ninas polnud midagi positiivset ja et Mila oli positiivne karakter) ja kui Lilyt oleks rohkem kaasatud, oleks saanud selle kaudu ka rohkem Nina enda kohta teada – kuigi oli ilmselge, miks kõigi kokkupuuted Lilyga pidid jääma nii õrnadeks, nagu nad jäid, vastasel juhul oleks see loole hoopis teise suuna andnud, sest siis oleks juba ema reageerima pidanud.
Nagu juba öeldud, oli tegu päris huvitava sümbolistliku looga ja ilusad baleriinid ja vaevatud kehad tegid ka asja ilusamaks, aga minu jaoks ei olnud tegu sellise filmiga, mida veel viis aastat hiljem täpselt mäletaksid või uuesti tahaksid vaadata. Aga seda ütleksin küll, et nii Natalie Portman kui Mila Kunis tegid väga head rollid ja mulle meeldis nende tööd vaadata.
* Selles mõttes ei olnud ka Mila Kunise karakter usutav, et on võimatu, et keegi, kes teeb balletti ainult lõbu pärast, oleks võimeline niivõrd hästi tantsima, et kohe sellisele kohale pääseda. Loomulikult võib tantsijannal olla selline karakter, kuid lisaks sellele peab ta siiski tegema ka ränka tööd – ja palju ränka tööd.
Pärdikute päevaraamat 
Sellist filmi, mille sisu sa paari nädala pärast enam õieti ei mäleta aga üle vaadata tõesti tahaks on tegelikult palju keerulisem luua kui neid “ikoonilisi” (ja palju huvitavam uuesti vaadata), niiet see väide on siin minuarust natukene narr.
No mul seda ülevaatamiseisu igatahes ei teki. Samuti ei jäänud minu jaoks mingeid lahtisi otsi, vaid lõpuks oli kõik selge ja loogiline. Sama, mis Inceptionsiga, ei tundu nii diip ja keeruline, kui kõik räägivad.
Ega jah, see mõte käis filmivaatamise enda kohta. Näiteks ma vaataks iga kell Kiss Kiss Bang Bang’i ja The Ice Harvest’i uuesti telekast üle kuigi mul pole kunagi meeles milles neis see konflikt seisnes. Nad on lihtsalt nii paganama vahvad filmid! Väga hea annab olla ka ilma suure sümbolismi ja ikoonilisuseta.
Aga kui ma siin juba kirjutan, siis mainiks, et sul ei ole eriti selgelt ka kirjas milliste muudatustega sulle see film oleks meeldinud. Nagu ma siin eelmises (vereprisma) arvustuses kirjutasin siis film oli pretensioonitult kalk. Never go full retard. Jäta tasakaaluks alati midagi sümpaatset sisse. Näiteks The Reflecting Skin on üks häirivamaid inimloomuse dekonstruktsioone aga ümbrus, kus kõik toimub, on paganama maaililne ja sulle ei jää sisse tunnet, et seda filmi ei oleks pidanud vaatama samas kui Ilmar Raagi Klass on samamoodi ainult trööstitus. Miks? Kas poleks palju tõhusam näidata toimuvat norijate vaatevinklist, kus asjad ongi (nende jaoks) naljakad. Näiteks mu kooliajast tuleb meelde seik, kus tööõpetuseõpetaja viis meid midagi vaatama, seletas ees ja ei pannud tähele kuidas poisid kõik tatistasid üksteisevõidu ta seljale. Naljakas, natuke ja raamib palju paremini seda morbiidset ja hälbind käitumist. Mitte, et noritava elu on ainult põrgu ja lahendusi ei ole muud kui tapa ennast/teisi ära. Ühesõnaga, Mila Kunis oleks pidanud rohkem ekraaniaega saama ja hoidma filmi natukenegi sümpaatse. Et, kui võtad vaevaks filmist kirjutada siis põhjenda oma vaated ära. Muidu pole huvitav lugeda, et lihtsalt ei meeldind. Miks ei meeldind?
Sul on õigus, seda võiks tõesti pikemalt lahti kirjutada, hommikul oli mu ainus põhiemotsioon see, et kõik kiitsid, aga tegelt pole ju sugugi nii hea. Redigeerin seda pisut.
P.S. See laul filmist, mis sa oma blogisse panid, on lausa suurepärane.
Kui meeldis siis annab veel ära kuulata Rae & Christian palad Not Just Anybody ja The Hush ja nende Remix Aim’i loost Sail – peaks sama vahvad olema.
Kas vaatasid screenerit? Ma see loll, kes ootab filmidel kabedakvaliteedilisi versioone ja näeb kõike hiljem. Süda tilgub verd selle ja Burlesque järgi, aga vast ikka ootan ära.
Vaatasin jah, aga täitsa okei kvaliteet oli.
Täna sain esimesel DVDRipil kraest kinni, aga praeguseks on see kadund….