Tahate head laulu kuulda? (The Asteroids Galaxy Tour – Crazy)

K käest sain, see on hetkel mu täielik lemmik, ketran seda muudkui. Panin ekstra lauaarvuti käima, et saaks seda normaalsetest kõlaritest nautida. Tõsiselt viib kuskile ära.

Minu käest paluti, et ma kirjutaksin Oma Maailma Avardamise Festivalist, aga ma ei kirjutanud. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, vastupidi, aga mul ei olnud ühtki head mõtet, kuidas sellele teemale klišeesid kasutamata läheneda. Pealegi kirjutas Nirti sellest nii hästi, et mul ei olnud tõesti absoluutselt mitte midagi lisada, ma kirjutan ta postitusele kahe käega alla.

Diskrimineerimine on oluline teema ja tegelikult on see vähemusgruppide sees isegi suurem, sest üritatakse “ebanormaalsetest” distantseeruda, et enamuse heakskiidu saavutamise tõenäosust suurendada. Näiteks kääbuste puhul eristatakse dwarf‘i ja midget‘it (ma ei tea, kuidas neid eesti keeles nimetatakse), kellest esimesed on väikest kasvu ja meie mõistes ebaproportsionaalsed (sest meie oleme normaalsuse mõõdupuuks, eks ole), teised aga lihtsalt väikest kasvu – ja vähemalt USAs peavad midget‘id end paremateks, ei abiellu pea kunagi “imelikega” jne. Sama lugu on tihti geikogukondades, kes võivad näiteks transvestiitidesse ja transseksuaalidesse suhtuda tõrjuvamaltki kui tavainimesed, sest neis nähakse midagi perversset ja ohtu oma üritusele, kardetakse, et neid pannakse ühte patta. See viimane hirm on ilmselt muidugi õigustatud, tundub, et inimestel on isegi raske aru saada, et gei ja pedofiil ei ole päris üks ja sama, nii et ilmselt on neil ka üsna raske mõista, et gei ja transvestiit on erinevad inimesed.

Hiljuti avastasin näiteks, et minu kultuuriline relativism on tavainimese jaoks taas rõve ja šokeeriv, sest ma tõesti ei mõista, miks mind peaks häirima näiteks grupiabielu või nudism. Tõesti, kui mu naabritüdruk elab kahe mehega, segab see mind ju ainult siis, kui tema magamistuba minu oma kõrval on ja voodi öösiti vastu seina kolksub. Nudism – paljas keha paistab mulle ka siis vastu, kui ma vannitoast tulles peegli eest mööduma juhtun. Ei kujuta nagu ette, et peaks iga kord selle peale:”Uih!” karjatama ja rätiku ümber rebima. Iseenesest ei häiri mind isegi intsest, sest tänapäeval on arstiteadus piisavalt kaugele arenenud, et väärarenguid ära hoida, aga siin on see teema, et kui inimene tunneb nii tugevat tõmmet, kellegi vastu, kellega ta on koos üles kasvanud, on seal pahatihti põhjuseks pigem hirm välismaailma ees või võimetus ise hakkama saada. Ehk siis küsimus, kas inimene on psühholoogiliselt võimeline emotsionaalselt rahuldavaid suhteid arendama. Aga ehk on see minu piiratus, sest mulle tundub, et armastuse üks eeldustest on uudsus, armastatu peaks suutma sulle vähemalt alguses midagi uut pakkuda. Parimal juhul edaspidigi. Enamik ajakirjandusse jõudnud intsestijuhtumistest on aga nagunii sellised, kus inimesed on kohtunud alles siis, kui mõlemad osapooled on täiskasvanud. Kole mõelda muidugi, aga kui läheneda puhtpragmaatiliselt, on lapse tervisele sama suur oht, kui 30aastaselt sünnitava naise puhul ja viimast peetakse tänapäeval juba täiesti normaalseks (või noh, Eestis ehk veel mitte nii väga, aga üldiselt küll). Nii et kogu see “oh kui kole, jäle ja rõve!” tuleb tegelikult ju lihtsalt kultuurilistest normidest. Tõesti, täpselt nagu jälestus homoseksuaalide või kas või tavalise pepuseksi vastu, kui nunnult väljenduda. Või nagu kunagi kristlaste foorumist lugesin – vanaema tänas jumalat veebikaamera eest, sest tänu sellele tabas ta oma lapselapse masturbeerimast, sai poole tegevuse pealt tuppa tormata ja tema peale karjuda. Nii et jälestada võib pea igat asja, kui ikka tahtmist on.

Näete, jutt läks jälle nii koledaks ja inimeste jaoks hirmutavaks.😀 Nii et pöördugem tagasi esialgse teema juurde ja kuulakem veel seda laulu.

12 kommentaari

  1. Ma loodan, et sa mõtlesid ikka 40-aastaselt sünnitajaid?

    • Juba 25selt hakkavad kõik näitajad kehvemaks minema, rääkimata sellest, et alates 30ndatest on juba tunduvalt raskem rasestuda: link ja link.

      • Ma mõtlesin rohkem seda “normaalsuse” osa – minu arvates peetakse 30ne aastast sünnitajat, ka esmasünnitajat, meil küll normaalseks, alles üle 40 juures tekivad diskussioonid. Keskmise sünnitaja vanus peaks ju meilgi juba mingi 26-27 olema.

    • Ametlik seisukoht on siiski, et risk on alates 35ndast eluaastast niipalju suur, et igasuguseid teste soovitatakse selles vanuses sünnitajale by default.

    • Ja ee, tegelikult ei ole 30aastaselt raske rasestuda, vaid on raske esmarasestuda. Kui lapsi enne juba on ja mingeid tüsistusi pole olnud, siis on 30ndates rasestumine sama kerge kui 20ndates. Vabalt võib ka “ups, juhtuda”

  2. Downi sündroomi oht hakkab minu teada 30ndast eluaastast üsna suuresti kasvama, bioloogiliselt parim iga sünnitamiseks on ikka 18-kahekümnendate keskpaik. Käärid jällegi bioloogilise ja ühiskonna vahel – seaduse järgi on 18 aastane paljudes maades alles laps, kes võib seksimist ja oma keha uurimist alustada, loodus justkui ütleks, et peaks juba emarolliks küps olema.

  3. Nii. On olemas meditsiiniline sündroom, mille nime ma ei mäleta, ühest briti ajakirjast lugesin. Sündroom järgmine: lähisugulased, kes kohtuvad alles täiskasvanuna, võivad tunda erakordselt suurt tõmmet ükseise suhtes. Seksuaalset. Selle eest arenenud riikides isegi hoiatatakse, muuseas, ning antakse nõustajad, et sellega toime tulla.
    Teiseks: kas teate, et Eestis on nii mõnigi paar (alla kümne tegelikult), kes ei viljastu sellepärast, et olemata sugulased, on nad geneetiliselt nii sarnased, et viljastumist ei toimu äratõukereaktsiooni tõttu. Inimesed saavad siis (ma ei mäleta, kas haigekassa kulul) udupeent ravimit, mis seda looduslikku äratõukereaktsiooni pärsib, sest kui nad tahavad last saada, siis saagu.
    Kumb on haigem, kas magada oma vennaga, kasutades kondoomi ja leppides kokku, et see on üks kord ja sellest keegi teada ei saa või püüda üle kavaldada loodust, kes lase mul viljastuda abikaasa spermast, kuna me oleme geneetiliselt liiga sarnased?

  4. Downi sündroomist ametlikult:
    http://www.inimene.ee/?disease=d&sisu=disease&did=468&idr=OVz64f1t6V7OKkbi8oms4snflu1

    Tsitaat: Vale jagunemise ehk Downi sündroomi risk suureneb ema vanusega, kuid 80% selle haigusega lastest sünnib siiski emadel vanusega alla 35 eluaastat.

    • No siin on ilmselgelt põhjus juba statistiline.😀

  5. “80% selle haigusega lastest sünnib siiski emadel vanusega alla 35 eluaastat.”

    Huvitav, kas 35+ vanuses naised on juba piisavalt targad, et mitte sünnitada siia ellu kannatama hinge, kes kõige paremate meditsiiniliste võimalustega riikideski seisab silmitsi prognoosiga elada paariana terve elu ning surra parimal juhul 40-50 aastaselt kiires jajärjest progresseeruvas dementsuses, mis sarnaneb Alzheimerile? See nimelt on Downi sündroomiga inimeste elutee kurb ja masendav lõpp. Pro-life!

    • Ma kahtlustan, et enamus lapsi üleüldse sünnib lihtsalt alla 35stel naistel, muud midagi. Teiseks on Downi sündroomi esinemissagedus piisavalt väike – 1/800 lapse kohta, mis teeb 50% esinemissageduse tõusu korral 1/400. Ja kolmandaks võib juba hakata mõju avaldama tõsiasi, et üle 35stele naistele tehakse looteveeuuringud juba igal juhul, mis annab võimaluse üsna varakult otsustada… Muide, need looteveeuuringute tulemused on ka statistilised, st ei näita absoluutse kindlusega, kas laps on trisoomiaga või mitte, vaid ainult tõenäosuslikult.

      • Mhmh, seda ma selle statistilise paratamatusega mõtlesingi, et enamus sünnitajaid on lihtsalt nooremad.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid