Sitateema on viimasel ajal kuidagi alakajastatud, kas te ei leia?
Sõidab perekond Rents siis ühel kaunil sügispäeval vanaema poole. Koer (ainult üks sai kaasa) viisakalt pagasnikusse pagasiruumi pakitud, aga kuna seal katet peal ei ole, ja üks iste on alla pandud, saab ta soovi korral edasi-tagasi siiberdada. Ja mida lähemale me jõuame, seda rohkem Atu vinguma hakkab. Tal on komme lihtsalt selline, et kui ta aknast välja vaadates ümbruskonna ära tunneb ja saab aru, et kohe läheb toredaks, siis hakkab pill pihta – ja mida lähemale jõuame, seda rohkem keerutab ja vigiseb.
Noh, oleme meie peaaegu kohal, viimane külavahetee jupp, vanaema sissesõidutee napi 25 meetri kaugusel, kui Rentsil viskas kopa ette, lõi pidurid blokki ja teatas Atule, et kurat, kui vigin ei lakka, lähed maha ja jooksed auto järel. Loom muidugi ainult vilistas mulle näkku. K pidas seda ilgelt naljakaks ja ütles, et oh, vaatame, mis nägu ta teeb, kui me ta autost välja laseme, ja tegi koerale ukse lahti. Atu sai vist aru küll, et talle mingit tünga tehakse, tegi nõutu näoga kaks ringi ümber auto ja kui ma ütlesin, et noh, laseks ta nüüd sisse tagasi, hüppas eemale muru peale ja – hakkas lihtsalt sitale, ise samal ajal mulle mahajäetud looma kombel otsa vahtides.
Tõsiselt, mul pole sada aastat nii häbi olnud. See on ju pisike küla, kui keegi akna peal passis, siis nüüd nad raudselt mõtlevadki, et me oleme mingid eriti tropid koeraomanikud, kellel koer küsib välja, mille peale need peatavad lihtsalt keset teed kinni ja lasevad koera asjale, selle asemel, et 25 meetrit edasi sõita. Igatahes hakkas mul nii mark, et ma põgenesin sündmuskohalt. Ilma koerata. Ta pidi omal neljal käpal selle vahemaa läbima ja ei olnud sellest sugugi vaimustuses.
P.S. Olgu mainitud, et koduteel oli autos meeldivalt vaikne. Kõrvad kohe puhkasid.
Pärdikute päevaraamat 