Eelmisel aastal mainisin ka, et Scroobius Pip andis sügisel sooloalbumi välja ja linkisin neilt ühte väga head lugu:
Selleni, et terve album läbi kuulata, jõudsin aga alles nüüd – ja mulle väga meeldib. Esiteks meeldib mulle see, et seekord on ta natuke karmimat muusikat kasutanud. Dan le Saci biidid läksid pikapeale vähe ühekülgseks ja selle albumi väljaandmisel tegi ta koostööd Danny Lohneriga – ehk siis tüübiga Nine Inch Nailsist ja Tapewormist ja Skrew’st. Ehk siis ühe karmima tüübiga, kui need nimed teile midagi ei öelnud. Tüübi puhul, kes tundub põhirõhu sõnadele panevat, sõltub ikka väga palju sellest, kellega ta parajasti muusikalises osas koostööd teeb, ja selle albumi muusika meeldib mulle.
Teine asi, mis mulle meeldib, on selle albumi ülesehitus. Scroobius Pip on üldse väga kirjanduslembene tegelane ja armastab keeleliselt tiba viimistletumat ja üldse pisut sügavamat muusikat teha, kui keskmine räppar – nii et muuhulgas on sellel albumil ka “Introdiction” (igaks juhuks ütlen, et sic, kuigi see, et ta nimi on Scroobius Pip ja see, et ühes tema kuulsaimas laulus on muuhulgas öeldud, et kirjutamisel tuleks lähtuda sisetundest ja kuulmisest, mitte Oxfordi sõnastikust, peaks selle vist ilmselgeks tegema). Ongi selline lugu, mis häälestab õige laine peale ja ütleb ette ära, mis laulja asjast arvab. Ka album tervikuna tundub just selline, et on konkreetset asja aetud ja mees on teadnud, mida ta öelda tahab.
Aga sellest on muidugi kahju, et ta oma terroristihabeme ära ajas, see nägi väga punk välja.
I’m known to write about the shit most people won’t discuss;
Some find my music’s too intrusive with their words and such.
You see a mouse trap – I see free cheese, and a fucking challenge!
But you stay quiet for fear of tipping the balance!
Pärdikute päevaraamat 