***

Vahepeal oli Mallu ärasaatmispidu. Enesekehtestuslik win oli ja Hambake kurtis hiljem jälle, kui rude ma ikka olen. Selles mõttes, et siiani olen ma relva ähvardusel selle jubeda eide vastu sõbralik olnud, kes siin majas elab, sest Mallu ju palus, aga nüüd ei ole ju enam põhjust ja ma suutsin talle ikka mitu korda halvasti öelda. Asja pärast muidugi. Näiteks teatas ta ühele eestlasele rahumeeli:”Oled sa kindel, et sa oled eestlane? Tundud nii normaalne…” Kuna teised eestlased olid selles majas esimest korda, tundusid nad veidi üllatunud, sest ilmselt ei teadnud nad päris, mida oodata. Ehk ka selle pärast, et üks neist saabus just sel hetkel, kui üks teatud neiu vannitoast välja tormas ja nutuselt hüüdis:”Mul EI OLE karvane vitt!” Ma siis seletasin neile, et tuleb sellesse suhtuda kui sotsiaalsesse eksperimenti, et alguses on harjumatu, aga varsti muutub suisa üksluiseks, sest inimesed teevad iga kord asju sama mustri järgi – kes tahab täis peaga kleiti selga ajada, kes tahab rindu näidata, nii et varsti ainult haigutate vaikselt, kui keegi jälle nutta röökides vannituppa jookseb.

Ahjaa – minul ja Mariannil on ikka kummalised kombed oma helluse näitamiseks. Mariann läks omaenese peolt minema ja mina avastasin, et riiulinurgal on prantsusekeelne raamat. Ma TEAN, et keegi selles majas prantsuse keelt ei loe (väidetavalt üks siiski räägib, nii et ei kasutanud ma lambist seda väljendit), nii et LOOMULIKULT ajasin ma selle kotti ja plaanisin hiljem vaikselt Marianni käest küsida, kas ja kellele see kuulus ja kas selle ka tagasi tooma peaks. Ja kui siis Mallu ühel hetkel mulle helistas ja ma selle kohta küsisin, ütles ta eriti hoolitsevalt:”No Reeeeeeena. Ma SULLE ju varastasin* selle….” Südame alt läks kohe soojaks.

* kohvikust siiski, mitte orbudekodust