Täna oli esimene kord, kus meile koolis tuntavalt poliitilist kasvatust anti, kusjuures prantsuse keele tunnis. Teemaks oli paberiteta immigrantidega seonduv Prantsusmaal ja põhimõtteliselt näitas professor meile lihtsalt ülalolevat videot ja nõustus seal väljendatavate seisukohtadega. Pealkiri “Laissez les grandir ici” tähendab “Laske neil siin suureks kasvada”.
Kui jätta kõrvale minu isiklik seisukoht immigrantide osas ja rääkida ainult konkreetsest videost, on tegu üsna kummalise populistliku üllitisega. See isegi ei ürita inimesi informeerida, vaid mängib lihtsalt emotsioonidele. Videos on kasutatud korralikult pestud-kustud-kammitud lapsi ja noori, kes räägivad SUUREPÄRAST prantsuse keelt – enamus prantslastest ei räägi korralikku prantsuse keelt, aga jäetakse mulje, et need noored immigrandid, kes on suure tõenäosusega üles kasvanud linnaosas, kus neid ümbritsevad teised samasugused, räägivad seda perfektselt. Kasutatakse lapsi, kelle jutust jääb mulje, et neil on paberitega kõik korras, aga nende vanematel mitte (vähemalt osad mainivad, et nad kardavad oma vanemate pärast, kardavad, et vanemad pannakse vangi või saadetakse maalt välja, aga nad ei maini, et nad kardaksid, et neid endid kuskile saadetaks) – sest lapsed on ju armsad, erinevatelt vanematest, neist hakkab kergemini kahju, seega tuleb just neid näidata. Lisaks käib läbi teema “tulime oma kodust ära, sest seal ei olnud hea, aga nüüd ei saa siin rahus olla”, mis emotsioonina on muidugi inimlikult tasandilt mõistetav (enamus inimesi läheks ilmselt kodust ära, kui seal hea ei ole), aga ei saa ju mängida selle peale, et prantslased (või ükskõik mis rahvusest inimesed) oleksid nõus sellega, et illegaalsed immigrandid lihtsalt jalutavad sisse ja nõuavad, et neil nüüd rahus olla lastaks, seega tuleks seda emotsiooni kuidagi teisiti väljendada, sest see kõlab natuke liiga väljakutsuvalt.
Huvitav kogemus igatahes, seda enam, et oli näha, et õppejõud elab kaasa ja jagab video emotsiooni, aga ei tulnud mingit juttu sellest, millised siis võimalikud lahendused olla võiksid. Sest ilmselgelt lihtne lähenemine stiilis “laseme siin kõigil elada, kes siia kohale viitsivad tulla,” ei saaks normaalselt toimida. Jättis sellise veidi segaduses tunde sisse.
Pärdikute päevaraamat 
nojah, aga kuskilt tuleb puudujäävad töökäed saada. on ka alternatiive: riigimaksudest tulev pension ära kaotada. ja vanad inimesed oma meditsiiniarveid ise maksma panna. probleem on ju selles, et Euroopas jääb töötegijaid kohalikku päritolu inimesi vähemaks.
ma saan aru, et poliitikud mõtlevad valimistsyklis ja oma peakuju tõttu ei saa aru probleemidest, mis võivad riiki tabada 10 aasta pärast või hiljem. seda teevad muide nii vasakpoolsed (pensioniiga ei tohi tõsta! riigiametnike palku ega pensione ei tohi kärpida!) kui ka parempoolsed poliitikud (immigrandid välja! õige eestlane ei abiellu venelasega!).
nojah, tööjõu efektiivsuse hyppeline tõus muidugi oleks lahendus. aga immigrantide EList eemal hoidmiseks tuleks Vahemere sõjalisse kaitsesse kõvasti panustada (ka Eestil) ja hakata sealtkaudu piiri rikkuvaid pagulaslaevu põhja laskma.
(valan lihtsalt õli tulle. äkki tuleb nyyd keegi mõne huvitava mõttega.)
No minu 50 cent oleks sedapuhku see, et ajalugu on näidanud (selsamal Prantsusmaal), et immigrandid tabavad üsna ruttu ära, et eduka karjääri võtmeks on haridus – nende enda jaoks on muidugi hilja, aga rabelevad nagu loomad, et nende lapsed korraliku hariduse saaksid. Vot ja siis saavad need lapsed suureks ja taipavad, et klaaslagi on ees ja selle paberiga võivad nad kevadel akent puhastada vms. Prantsusmaal on metsikult palju teise või enama põlve immigrante, kellel on kodakondsus, haridus, aga pole sellele vastavat tööd – aga tänavat pühkida nad enam ei taha. Arvata on, et kurjad tunded hakkavad käärima, eriti nähes, kuidas eelistatakse viienda põlve kohalikku, kes võimekuselt alla jääb. (Sama teema on kusjuures Eestis, kuigi mitte nii drastiliste numbritega, kõige suurem osakaal inimesi, kes ei suuda leida haridusele vastavat tööd, on ootuspäraselt venelannade hulgas – ja enamus neist venelannadest valdab eesti keelt.) Ja mida teeb riik? Toob lihtsalt uusi immigrante juurde, et keegi selle sita töö ka ära teeks. Minu meelest suht püssirohutünni ääres lõkkeõhtu pidamine.
ma millegipärast usun, et trend on ikkagi pigem haritud immigrantide kasuks.
Prantsusmaa rahvastikupyramiid nägi viis aastat tagasi muidugi ilusam välja kui Eesti oma (võib-olla just immigrantide arvel), aga vanematel inimestel on ikkagi kombeks kunagi ära surra.
http://www.stat.ee/rahvastikupyramiid
nagu olen aru saanud, on Prantsuse tööturul _praegu_ klaasist lagi isegi kohalikele noortele. samuti kui Kreekas, Hispaanias ja Itaalias kipub olema. noorte tööpuudus on ebaproportsionaalselt suur. seda võib pyssirohutynniks pidada kyll.
teema on huvitav, tahaks selle kohta mingeid korralikke numbreid näha. igasugu populismi annab nii huvitava teema pealt teha igapidi.
Eelmisel aastal lugesin üht artiklit, kus väideti, et Prantsusmaal on võrdsete õigustega väga kehvasti. Muuhulgas näiteks selline trend, et naisimmigrandid saavad suvalisse ööklubisse sisse (liha on alati vaja, eksole), aga võõrapärase välimusega mehed ei saa. Seal oli selle hariduse kohta ka mingit statistikat, aga ega ma otse loomulikult autori nime ei mäleta, nii et siin ei ole must mitte mingit kasu. Ja noorte koha pealt on sul muidugi õigus – eestlastest on näiteks Urmas Väljaots (küll pooleldi ilukirjanduslikus teoses “Minu Pariis” – jah, ma olen nii suur frankofiil, et loen isegi selliseid asju) kirjeldanud seda, kuidas tema cv-d vaadati nagu ilmaimet, sest prantslastele tundus lihtsalt uskumatu, et noorel inimesel võiks olla võimalus nii paljudes erinevates projektides osaleda, eriti korraldamise poole peal.
P.S. Mõnes mõttes on imelik küll, et Prantsusmaal tuntakse vajadust riietust seadustega reguleerida, Austraalias saavad turbanikandjad ja mütsitud rahulikult koos elatud.
/off to bed/
ahjaa. haritumate inimeste (kõrg + keskeriharidus keskhariduse baasil) inimeste töötuse määr oli mullu Eestis 6,2% (aastal 2006 oli sama number 3,2%). keskharidusega rahval oli töötuse määr mullu 15,8% (2006 vastavalt 6,2%; kõik numbrid on aastakeskmised). rahvuse lõikes ei tea, aga vaevalt asi väga drastiliselt erinev on.
yldjoontes tundub, et haritud inimesel pole tööta jäämist nii palju karta kui harimata inimesel mis tahes ajal. harimata inimeste tööhõive teeb palju järsemaid jõnkse kogu aeg. ses suhtes on näiteks nende Hispaaniasse läinud ja jäänud vähese haridusega ehitajate saatus halbadel aegadel tõesti suur probleem.
selge see, et eelistatakse pigem kohalikku. aga ma kardan, et ka Prantsusmaal eelistab Societe Generale pigem Alžeeriast pärit vanematega haritud aktuaari kohalikule torumehele, kui aktuaari kohta täita tarvis on. (veidi äärmuslik näide, vabandust.)
Viimases eestikeelses uudistesaates, mida ma nägin, väideti, et on ikka küll erinev, ma ei tea, kui drastiliselt. Pealegi võib sõna ’drastiline’ inimeste jaoks erinevat asja tähendada, minu jaoks on Eestis sama tööd tegevate meeste ja naiste palgavahe drastiliselt erinev, mõni kehitab õlgu ja ütleb, et mis see paar protsenti nüüd siia-sinna.
Ja aktuaari näites hakkab ilmselt mängima see, et kui on kohalik baka ja Alžeeriast pärit magistrikraadiga pruun poiss, võidakse ikkagi eelistada esimest, sest küll ta töö kuidagi tehtud saab.
oHpuu, “puudujäävad töökäed” – ja mulle on jäänud mulje, et kõigis Euroopa riikides (ja mitte ainult Euroopa) on hetkel probleem tööpuudusega, mitte sellega, et tööjõudu ei oleks. Mis puutub haritusse ja harimatusse, siis Roomas tehti mõned aastad tagasi seesugune reegel, et tänavakoristajad peavad olema Itaalia kodanikud (kuna tänavakoristajad loeti “avalikeks ametnikeks”, siis sinna sai EL reeglitega kooskõlas sellist nõuet seada). Tulemuseks ei olnud kohtade tühjaks jäämine vaid mõningane tänavakoristajate palga tõus. Samal ajal kui sektorites, kus immigrandid on enamuses tõuseb keskmine palk tunduvalt aeglasemalt kui riigi üldkeskmine. Rääkimata veel sellest, millele Rents osutas, et paljud immigrandid õpiavd võrdset palka kohalikega küsima, nende lastest rääkimata. Vaat ja siis hakkab tööandja rääkima seda juttu, et “töökäsi ei ole”. Töökäsi on, aga orje ei ole.
Mis puutub pagulaslaevadesse, siis neid suudab vahemeri juba praegu päris kenasti kontrollida, patrullides nende riikide vetes, kust enamik laevu tulevad. Põhja ei lasta, tagasi saadetakse. Laevadega vahemerelt tuleb Euroopasse marginaalne vähemus immigrante (Itaalia immigrantidest üle-eelmise aasta andmetel suurusjärgus 4%, praegu võib-olla vähemgi). Enamik saabub maad mööda, selle piiramiseks muidugi võiks lähis-Idas vähem sõdida…
Antud video aga ei tegele tööturuga, tüüpilise immigrandiga vaid ühe teatud erijuhuga, millest ta üritab siis teha kõikevõitvat argumenti.
~ keeleoskuse kohapealt oskan kommenteerida, mida näen oma kohalikus prantsuse keele tunnis, kus on igasugused immigrandid (kyll selline 30+ põlvkond, on ka 60+ tädikesi). kus nemad alles räägivad 🙂 jutud saavad kõik aetud, samas korralikust keeleoskusest pole lõhnagi. mina oma 2 a ylikooli prantsuse keelega puistan passé composé õigeid vorme nagu varrukast, aga rääkida ei oska, kui keegi midagi kysib, on mök-mök. harjumise asi…
samas kui kõnekeele suhu saab, siis pikemas perspektiivis on mul oma 2a keelekursuse seljas hõlpsam tee ilmselt. st ma oskan kirjutada ka 😀
mida 2 alzeerlast viimases tunnis tegid, ma ei saanudki aru. ilmselt õppisid kirjutama? kõnekeelega neil kyll muret ei paistnud olema. mõnel marokolasel oli.
muide rätikuid kannavad kyll siinsed moslemid. st pea ja kael kaetud ilusti, otsaesine ka. ilusad värvilised rätid ja maani kleidid. kas see burka-keeld ei käinud mitte nende kohta, kellest ainult silmad näha on?
Burka tähendabki vist sellist asja, kust ainult silmad näha on, aga minu jaoks on selle keelamine veidi absurdne – sel juhul tuleks ka karnevalid ära keelata. Saaksin aru, kui oleks seadus, et teatud olukordades (näiteks passi näidates, passipildil, lapsele lasteada/kooli järele minnes) pead oma näo paljastama, et vajalikud asjad tehtud saaks, sest see on ju ilmselgelt vajalik.
Aga “mina oma 2 a ylikooli prantsuse keelega puistan passé composé õigeid vorme nagu varrukast, aga rääkida ei oska, kui keegi midagi kysib, on mök-mök” – welcome to my world, tõesti. TÄPSELT sama keiss. Oma kolmapäevase pinginaabriga juba naljatasime, et me oleme suurepärane tiim, sest tema oskab suurepäraselt möliseda ja kui ta ükskord kirjutama hakkab, oskan mina näpuga kõrvalt näidata, et “ei, see on COD, mitte COI, nii et siia pead la panema” (ja tema muidugi ei küsi kah, mis see COD tähendab, vaid kirjutab kuulekalt “la”). Prantslased ise on muidugi SUUR samm edasi, õigemini tagasi, sest igapäevaelus kirjutavad nad vabalt näiteks nii “je c” kui “c genial!”, kus esimesel juhul c=sais ja teisel juhul c=c’est. Ole siis ajuhiiglane ja mõistata, mida parajasti öelda on tahetud, seda enam, et kõnekeeles jäetakse igasugu “üleliigseid” sõnu lihtsalt ära.
Ja sellised toredad vormid nagu “Chuis”, rääkimata sellest, et netikeeles näevad viimasel ajal kõik -er, -ez ja é lõpulised verbivormid ühtmoodi välja.
Naerda ju võib, aga mina üritan praegu välja uurida, kuidas täpselt tõlkida väljendeid à quoi ja de quoi ja mitte ei saa aru, nii et võib vist öelda, et ma olen pea sama loll kui prantslased.
Kuule, kas nad üldse ongi mingid väljendid? selles mõttes, et “quoi” on asesõna ja “de” ja “à” kasutamine sõltub lihtsalt verbirektsioonist. St sa võid neid võtta käändelõppude ekvivalentidena ja kohe läheb lihtsamaks.
Meile on need antud küsisõnadena, mis käivad lause algusesse täpselt samuti nagu “milline” või “miks”, sellest ka segadus. Õppejõud seletas küll kõiki küsisõnu ja tõi näiteid, aga muidugi oli see just sellel kuradima päeval, kui ma ühe läätse ära kaotasin ja siis prantsuse keele tunnis sittagi aru ei saanud, sest olin sunnitud klassi teises otsas istuma ja ainult kuulmise järgi seda keelt kirjutada ma veel ei oska.
Mul on kuri kahtlus, et “à quoi” ja “de quoi” algusega küsimusi saab esitada ainult kontekstis, kus mingi “de” või “à” rektsiooniga verb on juba varem jutuks olnud – või on küsimuse enda sees. “À quoi sert-il” näiteks. Ja siis määrab ikkagi tähenduse verb koos prepositsiooniga tervikuna.
Selge, suur aitäh. Täna sirvin igaks juhuks veel Eestist kaasa ostetud grammatikaõpiku ka läbi, siis ilmselt peaks olulisemad küsimused vastatud saama. 🙂
… nt kui sul tuleb “quoi ” “servir à” sappa, siis tuleb kokku “à quoi” ja “servir de” puhul tuleb “de quoi”, nii et detektiivitööd tuleb alustada hoopis sellest, mida verb eri prepositsioonidega tähendab. nii et hoopis “servir à” või “[suvaline verb] à” või “[suvaline verb] de” on väljendid, mida taga ajada.
prantslane seletab:
à quoi révons-nous? > millest me unistame (yldiselt) – a la kelleks tahan saada vms
de quoi révons-nous? > konkreetsemalt, nt unistan autost vms
nyanss olla väga väike nende vahel. (st piisavalt väike, et ta ei oska seda inglise keelde tõlkida)
De quoi un radiateur est-il fait? Millest radiaator tehtud on?
À quoi sert un radiateur? Milleks radiaatorit kasutatakse?
Il sert à faire chaud. Kasutatakse sooja saamiseks.
Mais:
Il sert de couverture. – Kasutatakse tekina. (ära pyya siin loogilist mõtet leida praegu, kujuta ette, et radikat saabki tekiks peale tõmmata…)
Je me sers d’un stylo. Le stylo me sert à écrire.
Kasutan pastakat. Pastakat kasutatakse kirjutamiseks.
Päris nii lihtne ka ei pidavat olema, et sõltub verbist. Ei sõltu. Yritasin siin mõista meie käänete valguses (milleks vs millest), aga ka ei toimi.
Kui visualiseerida, siis mulle tundub, et suund on kuidagi taoline: de > … > à
mm..äää… et seda à kasutatakse siis, kui see objekt/tegevus on kuidagi suur/lai/suunatud väljapoole. Et ikkagi MILLEKS. De aga siis sõltuvalt kontekstist mida/millest või midagi kolmandat.
Kui grammatikaõpik on targem, siis äkki jagad siin ka teavet pärast 🙂
Grammatikaõpikus ei olnud suurt midagi, nii et ilmselt ma jätan meelde, mis siit lugesin (blogi on ikka üks tänuväärne koht) ja loodan, et töösse tulevadki ainult õpikunäited. 🙂
Selle “sõltub verbist” all pidasingi ma silmas selliseid kinnisväljendeid nagu “servir à” ja “servir de”, mida on sõnaraamatust kõige mõttekam otsida “servir” artikli alt (“à” ja “de” artiklite alt on juba vähem lootust, sest nendega saab eri verbe kombineerides lihtsalt liiga palju väljendeid, ja “quoi” alt otsides seda kardetavasti üldse ei leiagi). “à” või “de” eraldi võttes ei tähenda suurt midagi asjalikku (eriti “à”, mis on paras kompott täiesti vastandliku tähendusega ladina prepositsioonidest) ja sama vähe tähendust on ilma kontekstita õhku visatud küsimusel “à quoi?” või “de quoi?” Alles siis, kui kuskil on konteksti stiilis “de quoi s’agit-il?” või “de quoi sert-il”, hakkab looma.
Ühel verbil võib muidugi olla mitu rektsiooni, aga see ei tähenda, et nad ei oleks rektsioonid.
Nii et jah, suvalist võõrkeele grammatilist sõnakest ei saa reeglina üks-ühele eesti keelde mingiks konkreetseks grammatiliseks tunnuseks ära tõlkida, aga kui võtad tolle võõrkeelse prepositsiooni komplektis korraliku täistähendusliku sõnaga, siis on šansid juba paremad, haldjas tõi selle kohta juba mitu head näidet. Ja see korralik täistähenduslik sõna ei saa olla küsi- ega asesõna ise, verbi või nimisõnaga on juba teine tera.
Konkreetsem näide – seesama “rêver à vs. rêver de” dilemma on wordreference’is lingitud just “rêver” märksõna alt: http://forum.wordreference.com/showthread.php?t=27724