
Nadia kaotas oma võtmed ära. Kolmandat korda. S.t. kolmandat korda oleme meie sellest teadlikud, raudselt on seda umbes sada korda rohkem juhtunud. Maike muidugi on paanikas, sest ta kardab tõsimeeli, et keegi varastab ta lennupiletid ja läpaka ära. Miks keegi peaks varastama pileteid, mis on ometigi nimelised, on beyond human knowledge. Miks keegi peaks selle pärast paranoiatsema, on veel imelikum, sest kui selline imelugu juhtuma peaks, saaks ju helistada, oma muret selgitada ja antaks uued piletid. Pealegi ei ole tegelikult võtmete peal majanumbrit, selle peal on ainult korterinumber, mis tähendab, et ainult siis, kui mõni teine sama majadebloki elanik (või nende sõber) selle leiaks, oleks mingisugunegi tõenäosus, et ta nendega midagi peale oskaks hakata.
Maike jõudis otsusele, et tuleb lukk ära vahetada ja tuli mulle rääkima, et ta on ikka mures. Nimelt kardab ta, et vahetatakse ainult ukselukk – aga mõtle, kui keegi tuleb meie posti varastama! Postiga saadetakse ju kord kuus konto aruanne ja siis kõik näevad, palju ja mille peale ta kulutab ja ta ei taha, et keegi selles soriks. Esiteks ei saa seda infot keegi kuidagi kasutada, teiseks on vähetõenäoline, et keegi viitsiks hiilida võõra postkasti juurde selleks, et saada asju, millel tema jaoks mingit materiaalset väärtust ei ole.
Nadia ise muidugi lukku vahetada ei taha, sest see läheks talle kõvasti üle saja dollari maksma (ma ei mäleta, ehk oli isegi kolmsada see number) ja eelmine kord oli suvaline leidja need võtmed majutusosakonda viinud, et ehk joppab ikka seekord kah. Nii et kui Arina talle kirja saatis, et helista palun kohe Steve’le, sest muidu, kui midagi ära varastatakse, oleme me ise süüdi, sest ei teatanud kellelegi, saatis ta kirja vastu, öeldes, et “Ära mine liiga närvi, sest mäletad küll, mis eelmine kord juhtus, kui sa võtmete pärast karjuma hakkasid.” Eelmine kord oli tulemuseks see, et Nadia ema saatis majutusosakonda vihase kirja, kus ei olnud mitte ainult ära mainitud see, mis kuupäevadel Arina ja Maike poisid siia jõudsid ja ööbima jäid, vaid ka see, mis kuupäevadel neil siin peod olid, mis kellaajal Katrina (on üks tüdruk) kohale jõudis, kus ta majas magas, et ta vahepeal oksendas, mis kell ta minema läks jne. Nii et pm ähvardas Nadia Arinat sellega, et kui talle survet avaldatakse, võib ta pahandusi tekitada.
See on väga vale taktika, sest Arina on üks väga suur põhjus, miks venelannasid keevaverelisteks peetakse. Ja tema kohta keevavereline öelda on sama, mis seda sõna vulkaani puhul kasutada. Nadia aga jällegi on päris elus vägagi saamatu, ta julgeb ainult paberil teravkeelne olla. Nii et Arina ootas kuni Nadia koju jõudis ja lihtsalt karjus tema peale, kuni Nadia oma tuppa põgenes (mis ei võtnud väga kaua aega). Jõudis kohale Amy (meie põhiülemus), kes seletas, et kui Nadia tahab raha kokku hoida, peab keegi kogu aeg kodus olema, kuni pühad läbi saavad. Arina teatas muidugi kohe, et kahjuks ei ole homme mitte kedagi kodus, nii et Nadia peab seda ikka ise tegema.
Amy lahkus ja ülejäänud (peale minu ja Nadia, sest mina õpin ja Nadia ei ole kunagi nende seltskonnas sotsiaalselt aktiivne) hakkasid jooma, mis viis selleni, et umbes poole tunni pärast karjus Arina alumisel korrusel juba monoloogi, et Nadiat veel rohkem ärritada. Isegi teised said juba aru, et ta hakkab vähe liiale minema ja üritasid teda maha rahustada. See päädis sellega, et ta tegi mingi screw you guys, I’m going home liigutuse, ainult selle vahega, et ta läks hoopis oma uue poisi juurde, kes on muuhulgas ka aiandushuviline. Mis tähendab, et mul on teist ööd järjest oma tuba. Ega ei kurda.