Pooleldi iseõppija, nagu ma olen, käisin eile raamatukogus. Võõrkeelse ilukirjanduse osakonnas. Otsisin ja otsisin, aga ei leidnud itaalia keele riiulit üles. Lõpuks pidi töötaja mu õigesse kohta viima – pole ime, et ma ei leidnud, seal oli viis-kuus raamatut. No ehk koguni kümme. Dante Alighieri teoseid, Maarja Kangro luulekogu ja õppekirjandust. Tegelikult võiks Kangro raamatu muidugi tinglikult ka õppekirjanduse alla panna, see on ju kakskeelne. Võiks sellele osakonnale siis kohe nimeks panna “Venekeelne ilukirjandus + kübemeid”. Okei, inglise keeles on ka siiski üht-teist olemas, aga muude keeltega on täpselt nii, et hea, et TÜ õppetoolidel oma raamatukogud on.

Muidu olen ma hommikuks alati tõeliselt šarmantne, karismaatiline ja intelligentne. Täna näiteks ütles üks välismaalane, et ta elab muidu Tallinnas, aga käis siin joogatundi andmas. Ma ütlesin siiralt otse välja,et “ma arvasin, et meil on joogatreenereid niigi piisavalt”. Ja siis taipasin otsa puterdada, et alati saab midagi uut õppida ja olulised uued kogemused ja vaatenurgad, jaa-jaa. Rents, taktitunne on su nimi. Seda enam, et see oli sama prantslane, kes eile õhtul nii viisakalt minuga juttu ajas ja mu artiklivigu ignoreeris.

Siia mõelge nüüd ise mingi hea üleminek, ma hetkel ei jaksa. Ei tea, kas Comedy Estonia on juba selle peale tulnud, et võiks Reelika Roostalu esinema kutsuda? Ma usun, et ta teeks päris head püstijalanalja ja saaks nii ehk natukenegi tagasi teenida sellest üüratust summast, mis pahad inimesed tema tagant varastanud on.

Peace out.