Mõni raamat kohe tahab, et teda loetaks, vägisi surub end sulle kaasa. Ja mitte ainult selle pärast, et mul on alati raske raamatupoest midagi ostmata (olgem ausad, tegelikult “ainult üht-kaht asja ostes”) lahkuda. Taavil oli hiljuti sünna, nii et käppisin raamatupoes üht ja teist ja jäin lõpuks selle juures pidama. Mõte sellest, kuidas Versace põrgus riidevabrikus päevast päeva meeste trussikuid õmbleb, tundus päris naljakas, nii et ostetud see sai. Enne kinkimist lugesin muidugi kolmandiku läbi ja ei saa öelda, et see otseselt naljakas oleks – seda ei reklaamitagi niivõrd huumorina, vaid pigem satiirina. Ja satiir oli päris mõnus ja tabav. Nii see aga olekski jäänud, sest maailma kõige paeluvam romaan see minu jaoks küll ei olnud – kuni tulin tööle ja avastasin, et täpselt sama raamat on puhkeruumi laual. Minu suuri silmi nähes selgitas Liisa, et ta olevat selle endale ostnud, aga võib selle vabalt paariks päevaks siia jätta. See tundus nii saatuse sõrm olevat, et lugesin selle muidugi läbi (pealegi, mis oleks alternatiiv – töö juures kodutöid teha?).
Point siis selles, et ühel päeval selgub, et juutide hooldekodus köögitöölisena töötav Hitler on tapetud – kuigi teoreetiliselt ei tohiks põrgus suremine võimalik olla. Nii et tegu on eelkõige detektiivromaaniga, kus esinevad küll ka teised rahvused ja kasutatakse palju erinevaid stereotüüpe, aga kogu õhustik on ikkagi tuntavalt venepärane. Rääkimata pidevast tögamisest sel teemal, et ega põrgul ja Moskval suurt vahet ei ole.
Guugeldasin veits autorit ka – Zootov on pseudonüüm ja siiani on autor avaldanud kolm romaani, ilma et keegi oleks suutnud saladuseloori kergitada. Ega ma ei tea ka, kas keegi on väga üritanud, aga kuna ta hetkel Venemaal äärmiselt popp autor on, siis ilmselt küll. Põrgu ja teispoolsuse teemaga talle mängida meeldib, sest teine raamat, mille ma leidsin, on “Apocalypse Welcome“, mis mängib samuti maailmalõputeemadega. Kolmandaks on “Republic night” (pealkirjad on inglisekeelsed selle pärast, et ma netis neid originaalkujul ei leidnud [okei, üks oli “Aпокалипсис: Welcome”], nii saab mingitki aimu, millega tegu on), mis räägib vampiirist, keda tappa tahetakse. Neid saab mõlemat siit vaadata ja soovi korral ka ca 15 doltsi eest tellida.
Ei saa öelda, et see raamat oleks tekitanud minus suure tahtmise hakata Venemaalt ta venekeelseid raamatuid tellima ja selle nimel oma vene keele oskust värskendada. Samuti ei saa öelda, et venelaste kõikeläbiv pisut misantroopne stiil ilmtingimata mu lemmik oleks (kuigi siin oli osatud seda meeldivalt positiivsusega vürtsitada, kohati lausa Svejki stiilis*). Aga tegu oli täiesti nauditava ja huvitava lugemisega, nii et neile, kes tänapäevasest vene kirjandusest rohkem teada tahaksid, võin soovitada küll.
Pildil on raamatuga pistmist nii palju, et selle autoriks on üks teine Zotov, Vladimir Zotov.
* Huvitav, kui palju oli neid, kes selle koha peal mõtlesid, et täitsa loll, peab Svejki vene kirjanduseks?
Pärdikute päevaraamat 
Švejk on sama palju vene kirjandus kui eestlased on venelased :p
Ma võtan kogu aeg hoogu, et vene keeles Dovlatovit lugema hakata, ja kuigi pole siiani piisavalt head hoogu sisse saanud, tundub see ikka hea idee: Dovlatov on ikka nii pagana hea, no ja otsapidi nagu eesti kirjandus ka; ja lisaks on ta sellise rahuliku lihtsa stiiliga, tähendab, võikski olla sobiv algaja lugemisvara. nii et soovitan ka teistel sellega proovida, olgugi, et ise pole niikaugele veel jõudnud.
Ma just mõtlen, mida piisavalt lihtsat venekeelset lugema hakata. Aga ma ilmselt õkva Dovlatoviga ei alusta, sest ma tahaksin siiski teda lugedes ruiata. Lomonossoveid metroo seintel ja Peeter I õllesabades ja mida iganes. Kardetavasti ma sõnaraamatuga lugedes seda väga teha ei suuda. 😦
Aga tal ei tundu olevat väga kirves sõnavara. Üks välismaalasesõbralikumaid minu arust.