education-emo

Nii uskumatu, kui see mulle endale ka ei tunduks, oli täna viimane koolipäev. S.t. selle semestri viimane koolipäev, ma kahtlen, kas mul üldse kunagi seda PÄRIS viimast koolipäeva tuleb, kui ust nina all lukku ei keerata või klassi ees süda jukerdama ei hakka. Ja päev kusjuures, mu armsad sõbrad, oli suurepärane,  suisa PARFAIT – viimane essee sai esitatud, sain kinnituskirja, et mu EU adapter pandi eile posti ning sain teada, et ühel mu sõbral läks koolis väga hästi ning üks õppeaste sai lõpetatud. Nii et toredaid uudiseid kui palju.

NÜÜD võin ma teha, mis ise tahan. Tahan, joon kisselli, tahan, kuulan transistorit. Mitte et ma seda varem teinud ei oleks, aga nüüd ei koputa kuklas mõte sellest, et “Sa keerad praegu oma tuleviku perse, sa peaksid esseed tegema, mitte lolli mängima!” Tegelikult muidugi koputab küll, keda ma ikka petan. Ma olen nii harjunud sellega, et kogu aeg peab midagi tegema, et mu aju ei suuda lihtsalt uskuda seda, et kohustusi enam ei ole. Mitte et ta tavaliselt selle pärast midagi teeks, et PEAB tegema, aga see teadmine on ikkagi olemas.

Paar päeva tagasi lugesin näiteks seda postitust ja mind tabas täielik äratundmine. Mitte et ma oleks varem arvanud, et ma siin suures laias maailmas üksi olen, aga ikkagi on hea näha, et on teisigi minusuguseid. Mitte et ma end pisikeseks imelapseks oleks pidanud, aga asjad jäid piisavalt külge ja õppimisvajadust ei olnud. Kusjuures oma vanemate auks pean ütlema, et mu ema üritas ikka väga mulle õpiharjumust sisse kasvatada, aga tulemuseks oli see, et väike Reena õppis vassima ja valetama – juturaamat oli õpiku või töövihiku all peidus ka peale seda, kui sellega juba korduvalt vahele oli jäädud. Nii koolis kui kodus. Põhikoolis, gümnaasiumis ja ülikoolis. Viimases enam vahele ei jäänud.

Aga mida ei ole, see on tööharjumus. Olen tagantjärgi üritanud seda süvendada, aga sel semestril läks asi kuidagi eriti metsa. Kõik esseed kirjutasin ühe-kahe päevaga, kuigi aega oleks olnud põhjalikult tegeleda. Minu peas näeb asi välja nii, et kaks nädalat kuni nädal enne tähtaega hakkab Rents artikleid lugema, väikeseid märkmeid tegema, mõtlema teema peale, paneb põhiteesid kirja. Nädal enne tähtaega kirjutab essee valmis ja laseb kaks päeva seista. Viis päeva enne tähtaega loeb üle ja mõtleb, mida võiks muuta ning saadab seejärel Adamile proofread’imiseks. Ja ikka läheb igakord nii, et kirjutan ühe hooga valmis, samal ajal artikleid lapates ning Adamile lähevad kirjaga “Saada hiljemalt viie tunni pärast tagasi!”

Adam muideks teeb sitaks head toimetamistööd, tema tagasiside on väga põhjalik ja ei keskendu ainult keelele ning mul on sealt väga palju õppida olnud. Eelkõige juhib ta mu tähelepanu küll samadele puudustele, millele õppejõudki viitavad, kuid seda enam aitab see mul mõista, mida parandada tuleks. Kõik need puudused on aga sellised, et kui varem pihta hakkaks ja süveneks, siis neid ei oleks. Nii et ma vähemalt korra paari kuu jooksul “alustan otsast” – otsustan, et nüüd hakkan iga päev vähemalt nii ja nii palju õppima ja lisaks tegema seda, teist ja kolmandat. Pean isegi ekstra pisikest päevikut, kuhu iga päev kirjutan, kuidas plaan õnnestus – ja feilin alati vähem kui kuu ajaga. No ei saa lihtsalt asja kunagi sellest.

Eks ma siis lohutan end sellega, et päris niisama ma passida ei oska. Täna tirisin endale arvutisse artiklid, mis koolis kohustuslikud olid, aga mida ei jõudnud muude kohustuste kõrvalt läbi lugeda. Mašalt sain mõned lihtsalt huvitavad lisaks. Kaks lahedat harivat raamatut on kah veel. Ja ma tean, et need ma ikka kõik läbi loen. Lihtsalt tahaks olla süstematiseeritum, tublim ja parem ja samas säilitada spontaansust ja avatust. Jah, ma olen täiesti teadlik sellest, et viimane lause kõlab, nagu see pärineks küpsuskirjandist. Tahaks sellest hoolimata.

Namastej.

7 kommentaari

  1. “juturaamat oli õpiku või töövihiku all peidus ka peale seda, kui sellega juba korduvalt vahele oli jäädud. Nii koolis kui kodus. Põhikoolis, gümnaasiumis ja ülikoolis. Viimases enam vahele ei jäänud.”

    Oh kuis võivad 2 elulugu küll sarnased olla!:)

  2. Ma tegin vahepeal konkreetselt poolteist kuud poppi ja lugesin koolis käimise asemel metsas juturaamatuid.

  3. Sa keerasid just oma tuleviku perse. Sa kirjutasid selle blogisissekande ja su tulevane ülemus just kogemata luges seda.

    • Arvad, et ma töö juures üritaksin raamatut klaviatuuri alla peita? Ikka haridusega seotud töövõimest räägin ma, kui palutakse puud riita laduda, saan hakkama küll.

      • Höö-höö-höö! Puude koha pealt kostab naer kuskilt karu persest. Sa saaksid hakkama jah, sest sa kindlasti leiaksid kellegi, kes puud riita laob. 😀

        • Tänan minusse uskumise eest.

  4. igem lasta endale puuded riita laduda. Saab vähemalt pensioni ja ei peagi benjihüpet tegema.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad