prantsuse keel

subjunktiivist

Vähe sellest, et ma oleviku partitsiibil ja gerundiivil vahet ei tee, ka subjunktiiv ajab mul totaalselt juhtme kokku. Tsiteerin:

1. Use the indicative in the dependent clause whenever the main clause expresses certainty or probability:
* Il est probable qu’elle restera à Dakar.
* Ousmane est sûr que les études sont importantes.

AGA

If there are 2 different subjects (one in each clause), the subjunctive is required in the following cases:
3. A comment on the possibility of the situation described in the dependent clause:
* Il se peut que son père ait tort.
* Il n’est pas possible qu’elle reste au village.

Minu mõistuse kohaselt on ka esimeses punktis kaks subjekti. Minu mõistuse jaoks on probability ja possibility enamvähem sama tähendusega, vähemalt antud kontekstis. No mis kurat neil siis vahet on?

P.S. Gerundiivivärk ka ei saanud ikka veel PÄRIS selgeks.

5 kommentaari “subjunktiivist

  1. Ma seda keelt väga ei tunne, aga kuna mind mingil hetkel huvitas subjunktiiv erinevates keeltes (jaa, eesti keeles on ka kunagi sihuke loom olemas olnud ning inglise keeles ka), siis natukene targutan 🙂

    Raudreeglina – soovid, igatsused, tunded, lootused on subjunktiivis; impersonaalsed võimalikkused, võimatused, vajadused, kahtlused, hinnangud on subjunktiivis, tõenäosus on indikatiivis. Konsekutiivsed tegevused on subjunktiivis, eesmärgistatus on subjunktiivis (Je te le dis pour que tu sois tranquille, Elle agit de manière qu’ils ne sachent rien, On le fera avant que tu partes). Jaatavas vormis arvamused tahavad indikatiivi, küsivas ja eitavas arvamusverbid subjunktiivi.

    Veel, arvatavasti on kaval lihtsalt pähe õppida, et mõned väljendid nõuavad ühte ja mõned teist: “Il est probable” on indikatiiv ja “Il est peu probable” või “Il est possibile” või “Il se peut” subjunktiiv.

    Loogika on arvatavasti see, et tõenäoline on kindlam kui võimalik. “100% pole kindel, aga suhteliselt tõenäoline, et selline asi toimub” (ma oma õpingutes nimetan subjunktiivi kahtlevaks kõneviisiks).

    Kui ma oma arusaamaga läheneks, siis on ju teisel ja kolmandal juhul tegemist impersonaalse võimalikkuse, võimatuse, vajaduse, kahtluse, hinnangu väljendamine. Viimase lause puhul on see ka, et arvamusverb negatiivses vormis, seega subjunktiiv.

    Ma ei tea, kas sellisest tabelist on sulle abi: http://www.atuttascuola.it/allegati/francese/Subjonctif.doc

  2. Ega sul mingit konjunktiiviga keelt pole ette tulnud? prantsuse subjunktiiv on suht sama, mis teiste romaani keelte või ladina konjunktiiv.
    Aga kõnekeeles, nagu mulle tundub, kasutavad nad mõnel kahtlasel juhul (et kui tõenäoline või võimalik nüüd täpselt ongi) ikka ka ise indikatiivi mõnes kohas, kus grammatika nõuaks subjunktiivi.

    Ma ise jätsin seda kunagi meelde enam-vähem nii, et kui lauset saaks eesti keelde tõlkida ka jussiivis (“…et ma mingu, tehku, nähku”, siis on subjunktiiv. Aga nende subjunktiiv on siiski laialdasemalt kasutusel kui meie jussiiv.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.