Kas kellelgi printsessikleiti on vaja?

Mul seisab üks. Ma ei näe põhjust seda oma uude korterisse kaasa vedada, aga tõenäosus, et ma ise seda veel kunagi kandma hakkan, on äärmiselt väike. Prügikasti ikka ei tahaks printsessikleiti visata, hirmus oleks see kuidagi. Sellest hoolimata ma muidugi pilti ei viitsi teha, nii et peate leppima selle ca seitse aastat vana ja kehva kvaliteediga pildiga, kleidi olemusest saab siit siiski aimu. Minu suurusnumber on 38, aga see vist oli natukene kitsavõitu.

Tahab keegi elukutseliseks printsessiks hakata? Kui ei, viin teatrisse, nad ehk ikka võtavad.

Mida hekki?

Täiesti absurdne lugu. Sõbranna tahtis mu käest 15 eurot saada, et oma mängu kuumaks ära maksta, sest ta oli oma koodikaardi maale unustanud ja ei saanud endale virtuaalset krediitkaarti teha. Mõtlesin, et teen lihtsamalt ja saatsin talle raha lihtsalt paypalis, et ta saaks otse oma Paypalilt maksta. Ta sai raha kenasti kätte, aga selgus, et seda edasi maksta ikka ei saanud, sest Paypal  tahab, et konto siiski hetkel toimiva kaardiga ühenduses oleks – nii et ta saatis raha mulle tagasi.

Nii. Mõtlesin siis mina, et kannan selle raha siis oma pangaarvele tagasi, sest ma ei kavatse lähemal ajal midagi netist osta – ja selgus, et kuigi ma saan vabalt oma Mastercardi krediitkaardilt raha Paypali kontole saata, siis tagasi saab seda saata ainult Visa kaardile. Ja näiteks ISIC ei sobi, sest sellel ei ole seda kolmekohalist turvakoodi. Virtuaalne krediitkaart ka ei sobi, taevas teab, miks. Ma ei saa aru, kuidas see üldse loogiline on, et nad saavad minult raha võtta, aga tagasi anda ei saa.

P.S. Kas ma nii ka netis hääletada saan, et ei pea ilmtingimata mingit tarkvara alla laadima? Mul on ID-kaardi lugeja ainult tööarvutis, aga siia ei saa midagi tõmmata.

Raske on olla iseseisev

Kas ma rääkisin teile, et mu uude korterisse oleks kardinapuud vaja? Raudselt rääkisin. Ja osa iseseisvast elust on see, et inimene hangib ise endale asjad, mida tal vaja on ja suudab selle kardinapuu ise üles panna. Nii et ilmselgelt helistasin ma k.k.p.s.-ile, kes ütles, et totter oleks kulutada tervelt seitse eurot uue kardinapuu peale, kui on võimalik selle asemel kulutada umbes 300 tundi oma elust vana kordategemisele. Õige kah, ei pea kogu aeg tarbima.

Aga ega see lihtne ei olnud. Esmalt pidime me var leidma vana kardinapuu. See ei olnud sugugi kerge, aga igasugune sport, ka selline, mis hõlmab öist üle aedade ronimist, tuleb tervisele ainult kasuks. K.k.p.s. ilmselt ei nõustuks, tema tõmbas oma õla ära ja röökis nagu ratta peal.

Teiseks pidin kardinapuu ära värvima, sest see oli kulunud ja mitte just kõige esteetilisem. Otse öeldes – see oli kulunud ja kole nagu öö. Nii et pidin tegema süüdlaslikku nägu sel ajal kui  k.k.p.s. seda värvis. Veel hullem, teise kihi pidin suisa ise värvima, sest mul on ka südametunnistus. Ja noh, tema oli maal ja tegi seal maa-asju, kündis põldu vms, ega ma ei küsinud, mis tänapäeval talus naistetöödeks on.

No ja kardinapuu paigaldamine oli juba käkitegu. See töö lausa lendas tal käes, isegi jalus vedelevad juhtmed said nagu naksti eest ära võetud – juba augusti algusest saadik mõtlesin, et peaks ehk need kuskile ära panema. Kardinapuu konstruktsiooni vaatasin hiljem suisa oma silmaga üle, et ei olnud sugugi keeruline konstruktsioon.

Seda, milline ta mul nüüd on, näete pildilt oma silmaga. Aga ma ütlen, kõik on ainult julge pealehakkamise taga kinni – tulemus sai ju lausa suurepärane.

Õed-vennad toetavad sind alati

Mul näiteks oli täna väikevennaga selline vestlus:

Mina: Ma peaksin trennikoti ostma.

Tema: Väike kummut näeks äkki toas ilusam välja?

P.S. Mõni tartlane Sportsdirectist ka tellib lähiajal?

Kiisu-kiisu-kiisu

Vahel harva mõtlen isegi mina, et mul võiks kass olla – eelkõige selle pärast, et nad on nii naljakalt ennasttäis. Aga siis meenub mulle, et nad on nii ennasttäis, et ma tegelikult ikka ei taha kassi.

Käisin mina eile öösel koeraga jalutamas ja tulin kodu poole. Koer oli lahtiselt, sest öö oli, kedagi polnud ja tänav oli hästi valgustatud. Ja järsku tuli meile vasakus teeservas vastu kass. Esmalt digimuutus ta meid nähes automaatselt lõviks, aga sai üsna kiiresti aru, et ka sel viisil on ta potentsiaalsest vaenlasest mitu korda väiksem, ja litsus end hoopis vastu maad. Mina ei viitsinud koera rihma panna, nii et andsin Atule käega märku, et möödugu kassist paremast teeservast. Mida väiksemaks jäi vahemaa, seda lapikumaks muutus kass.

Nii. Atu jõudis kassiga kohakuti ja möödus temast, ilma et oleks minipuumast väljagi teinud, sest noh, ei olnud ju nagu põhjust välja teha ja mina käskisin ju teise teeserva minna ja üldse oli tal ülipõnev oks, mille kojutassimisele ta keskenduma pidi. Ja kass tegi ainult üheks sekundiks rõõmus-hämmeldunud näo, sest õnnestus ometigi võitluseta pääseda – kohe pärast seda ilmus näkku parastav võidurõõm, mis inimkeeles kõlaks umbes nii:”Hah, see loll ei märganudki mind, ma olen ilmselgelt maskeerimiskunn. Või märkas, aga hakkas lihtsalt kartma. Hah, raudselt märkas. Jookse koju jah, tropp! Doggy!”

Ja selle suhtumise pärast mulle kassid meeldivad.

kes meist siin päästmist vajab?

Tuttav, kellega ma prantsuse keelt praktiseerin, vestles minuga täna üle tunni sellest, kui kahju tal ikka venelastest on, sest nii paljud neist elavad vaesuses. Ilmselt oli mõnda sarnast uudist lugenud. Ärge saage valesti aru, see on tõesti väga kurb, et inimesed on vaesed, aga plot twist – see poiss, kes tahtis juba vaestele venelastele abipakke saatma hakata, on … Haitilane. Ma mainisin talle ka, et ametliku statistika järgi on neil endil vaeseid siiski viis-kuus korda rohkem (protsentuaalselt muidugi, mitte arvuliselt) kui venelastel, et ehk pakuks pigem naabrile võileiba, aga sellest ideest polnud ta sugugi nii vaimustatud. Tahab vist ikka Siberisse misjonäriks minna.

Samas, tegu on sama tüübiga, kes rääkis mulle veendunult, et Walking Dead on ameeriklaste vandenõu, et varjata fakti, et zombied on päriselt olemas.

Elu mitu tahku (Elu võimalikkusest polaarjoone lähedal)

Leidsin ühe kinda üles. See on hea. Kahjuks kindaid ühekaupa ei müüda. See on halb. Õnneks/kahjuks on kaks kolmandikku kasti sisust veel läbi sorteerimata – seega on lootust ka teine kinnas üles leida, aga selleks peab vaeva nägema. Hea ja halb.

P.S. Kaur küsis, nii et olgu öeldud, et jah, ma käisin eile ka jooksmas, hoolimata kehvapoolsest enesetundest. Ausalt öeldes sai parem, ma olin ettevaatlik ka muidugi, et mitte üle pingutada. Seenevihm on muidu üks nõme asi, aga jooksmise ajal isegi täitsa mõnus.

“Ta ei tee midagi”

Olete kuulnud, kuidas koeraomanikud nii oma lõrisevate nunnude kohta ütlevad? Jah? Olete kuulnud, kuidas mina oma mittelõrisevate nunnude kohta nii ütlen? Igatahes naabrinaisel on nüüd jalg kipsis, teise naabrinaise suure murdjapeletise tõttu. Kõige iroonilisem? Koer tõesti ei teinud midagi.

Õigemini koer tegi oma koeraasju, oli kenasti rihmas, rihma teises otsas tema omanik. Tuli naabrinaine, kes koerale väga meeldib. Koer jooksis teda tervitama, ei hüpanud vist ülessegi, aga kuna rihm oli piisavalt pikk, tegi ringi ümber tädi – ja liigutas kuidagi nii, et rihm jäi naise jala taha kinni, naine kukkus täpselt asfalteeritud sissesõidutee äärekivile ja jalaluu on kolmest kohast puruks. Tädi ise ütles, et nii kaua, kuni ta jala poole vaatas ja nägi, mis nurga all see on, ei olnud nagu hullu midagi. Pärast seda olid sireenid sellised, et anna olla. Naljakas ikka see ilmaelu.

Teemavahetus. Seletage mulle, mis värk selle netis ringleva teemaga on, kus väidetakse, et kui sõber sureb, siis tema sõbrad nutavad, aga parim sõber hävitab ta kõvaketta. Kas teil on kõigil tõesti arvuti täis eriti rõvedat vanurite ja kaheksajalgadega pornot ning videosid sellest, kuidas te pomme ehitate, et uut 9/11-t teha? Sest ma ei tahaks väga uskuda, et vanemad oleksid oma 20aastase lapse surma järel väga šokeeritud, kui nad ta arvutist mõne alastipildi või tavalise porno avastavad – see tundub pigem eelduspärane ju, et selles vanuses noored sihukeste asjadega tegelevad. Et nagu milles kühvel? Või veel moodsamalt öeldes, da fuck?

Päeva kompliment

“Sa näed välja nagu ärakasutatud teismeline poiss.” Eem, tänks?

you will only complicate me

Tegin täna esimest korda elus ise ahjuõunu., nii tavalisi kui kohupiimatäidisega (maasika ja kardemonimaitselisega). Kuna ma tegin samal ajal ka pastat toorjuustuga, sai kõht nii täis, et sööma pidin Indreku kutsuma. 😀 Kõik teised on kuskil ära, tundub, et ma olen ainus, kes veel nädalavahetusi Tartus veedab, muidu oleks teistelegi pakkunud. Välja nägid küll sellised, nagu peaksid, ja ma ühte ikka tiba mekkisin ka, oli tõesti päris hea. Loodan, et neid ikka tohib soojendada, sest ma kardan, et ega nad külmana päris nii mõnusad ei oleks. Ma ei viitsinud pilti teha, aga eks nad suht sellised on, nagu Pireti retseptiblogist laenatud pildil.

Kuna ma ühel hetkel hakkan nagunii seda blogi lappama, et näha, kui mitu aastat juba lumi maas on, et ma teaksin, KUI suur kannataja ma ikka olen, siis olgu öeldud, et täna oli nii ilus ilm, et sai lühikeste pükste ja maikaga jooksmas käia ja suisa rannas venitada, ilma et lihased hetkega maha jahtuks. Muidugi mitte enam pea obstsöönselt lühikeste pükstega, põlvpükstega ikka, aga asi seegi. Mõnus ilm oli. 

Ja näete – ma olen õppimisvõimeline. Jooksen jätkuvalt, aga olen õppinud sellest blogis mitte kirjutama, sest ma tegelikult saan aru, et kedagi ei huvita. Ma olen viimasel ajal päris tubli olnud, minu põhieesmärk on see, et ma saaksin paari nädala pärast AbFabiga koos jooksma minna, nii et ma maha ei sureks. Ei tundu nagu üle jõu käiv eesmärk, ma arvan, et võiksin kenasti hakkama saada.

Jah, kogu mu elu on võistlusmomendile üles ehitatud. Üritasin siin Sirgit ka veenda, et ta peaks ka hakkama mõnda sarja vaatama, et sellega oma aega sisustada, mitte muudkui saavutada ja saavutada igasugu asju. Aga Sirks ütles selle peale, et:

Nii et mis mul üle jäi, pidin ise ka jälle tööle hakkama.