Te kõik lugesite seda lugu Postimehest või nägite Pealtnägijast, eks? Mis sellest ikka rääkida. Ma ei tea sellest loost midagi ja selle pärast ei räägi ka. Aga lugesin selle kohta üht kommentaari, mille tõeväärtusest või selle puudumisest ma samuti ei räägi, sest internet on teatavasti suur ja lai ja siin võib igaüks öelda ja uskuda, mida tahab (seda enam, et tihti pidigi olema nii, et käitumishäiretega lapsed näevad vaeva, et lasteaias vms keskkonnas hästi käituda ja elavad siis hiljem väsinuna end kodus välja):
See “Eestimaa kõige halvem laps” oli lasteaias minu kasvandik, küll lühikest aega aga siiski. Nii nagu selle aja jooksul, kui mina tema õpetaja olin ega ka nüüd ei kuulnud ma ema suust lapse kohta ainsatki head sõna. Ema esimene lause minuga kohtudes lapse kohta oli, et eelmises lasteaias oli tema kõige halvem laps. Laps oli lasteaeda tulles küll kaitsepositsioonis ja koheselt nõus kaklema, kuid mõistus oli küll korras. Ema jumaldas oma tütreid ja eriti noorimat, keda lausa Tibuks kutsuti ja keda kõik pidid teenindama. Sekkusin ise, kui ema garderoobis poega tuustis, sest see keeldus Tibu teenindamast. Meie hakkasime poisile andma erinevaid ülesandeid, et ta tunneks end olulisena. Talle meeldis väga tuua õpetajale asju, ehitada ja nuputada. Kiitust ootas ta tohutult ja tema naeratus, kui midagi õnnestus oli siiras ja tänulik.
Kahjuks leidis ema jälle uue lasteaia, kuhu lapsed viia. Ema ise ütles, et poisile seal ei meeldi. Sellele poisile on aastatepikku sisendatud, et ta on halb, teda pole kodus kunagi kuulatud, nüüd siis on häda käes. Mina ei usu ühtegi selle naise sõna, et nad tahavad poega aidata. Nad tahavad temast lahti saada. See naine on superhea valetaja.
Vaat, mis juhtub lapsega, kui talle paha lapse kleeps otsa ette kleebitakse. Mida kasvatasid, selle said. Ehk teeb poiss kasvades ise oma elus korrektiivid ja on oma lastele parem lapsevanem.
Sain südamelt ära öelda, mis on mind piinanud.
See kommentaar tõi mulle meelde ühe juhuse, mis on mind kummitama jäänud. Olen sellest ehk ka blogis rääkinud, võib vabalt olla. Nimelt töötasin ma juba aastate eest, kindlasti rohkem kui viis-kuus aastat tagasi koos ühe naisterahvaga, kel oli kaks last, poeg ja tütar, ning kelle mees oli pere maha jätnud, kui poiss veel alles päris pisike oli (sel ajal, kui mina nendega tutvusin, oli ta ca 10). Ja naine tundus muidu üsna normaalne ja tavaline inimene – välja arvatud siis, kui ta rääkis meestest või oma lastest. Nimelt vihkas ta kogu meessugu. Selles mõttes, et ülemusena kannatas välja, aga ütles, et ta ei taha enam iialgi lähisuhtes olla, sest kõik – ja eranditult kõik – mehed on värdjad. Suurem osa neist ka joodikud, aga päris kindlasti värdjad.
Tütrest rääkides iseloomustas ta teda pidevalt sõnapaariga “normaalne inimene”. Sest tütar oli naissoost, sellised võivad normaalsed inimesed olla. Poisil oli koolis hinnetega probleeme ja ema ütles sellest rääkides otse välja, et “Ma olen talle lasteaiast saadik rääkinud, et küllap sinust üks kasutu joodik tuleb, nagu su isa.” Ja et ta räägib pidevalt lastele, et mehed on KÕIK värdjad ja imbetsillid jne jne.
Ma siiralt ei usu, et kummastki selle pere lapsest võiks normaalne inimene kasvada, kui nad täiskasvanuks saavad (tüdruk peaks seda juba olema). Mul on raske uskuda, et poeg võiks emaga üldse mingeid suhteid säilitada nii, kui 18 kukub. Ja on inimesi, palju inimesi, kelle puhul diagnoos on puhtmeditsiiniline, aga on ka neid, keda on tõesti sünnist saadik terroriseeritud.
Ja mida saaks üks tavaline kõrvaltvaataja sellises olukorras teha? Ma üritasin leebelt öelda nii seda, et ehk peaks lastepsühholoogile minema, kui seda, et tema kasvatusvõtted ei ole ehk need kõige paremad. Ta arvas, et ei ole vaja ja et mehed ju ongi värdjad, see on tõde ja miks seda siis poja eest varjata. Lastekaitsesse helistatakse iga päev selle pärast, et kedagi reaalselt pekstakse, et narkomaanist vanemad jätavad lapsi järelvalveta koju jne – ma ei saa ju neile helistada ja öelda, et mul on siin väike poiss, kelle ema ütleb talle igapäevaselt, et temast ei saa normaalset inimest, sest ta on meessoost, ja ilmselt ei suuda ta selle tulemusena iial normaalset püsisuhet luua, kui ta professionaalset abi ei saa. Selliste probleemide tõttu ei hakka keegi neid lapsi ära võtma ja psühholoogilist abi ei saa keegi kohustuslikuks teha, ei emale ega lastele. Mis tähendab, et liigagi tihti näeb mõni meist last, kes on juba rongi ees, aga kuna see rong pole ametlikuks sekkumiseks piisavalt suur, piisavalt kiire või piisavalt lähedal, ei ole tegelikult mitte midagi teha. Võib ainult istuda ja tulevast Pealtnägijat oodata.
Eriti nõme on asja juures see, et kui sa reageerid, siis saad sildi “napakas neurootik” külge sina, mitte ei peeta väärkäituvaks seda ema või kes iganes su kaebusalune on. Ka ametnikud ja sotsiaalvaldkonna töötajad on tihti arvamusel, et pere siseelu on pere oma asi ja ainult pere oma asi seni kuni keegi ei nälgi või kellelgi otse luid ei murta.
Ega sotsiaaltöötaja ei saagi muidugi midagi teha sellises olukorras, aga koolipsühholoog natukene saaks. Kuid ega lapsed nendega sageli vist suhelda ei taha. Ma olen mõne endise lapse ja praeguse täiskasvanu käest kuulnud, kuidas nad oma reaalselt probleemses lapsepõlves koolipsühholoogisse suhtusid ja teda vältisid. Ja olen mõelnud, et äkki nende edasine elu oleks lihtamaks kujunenud, kui nad ei oleks seda teinud…
Koolipsühholoogide juurde ei minda, kuna lapsed saavad üsna kiiresti kätte kogemuse, et isegi kui nad ennast psühholoogile avavad ja teda usaldavad, läheb see klassijuhatajale asju edasi rääkima. Konfidentsiaalsusnõue laste puhul just nagu ei kehtiks… Ma ei räägi siinkohal enda kogemusest, kuna ma ei käinud kunagi koolipsühholoogi jutul, küll aga tegid seda mõned mu klassikaaslased ja kummalisel kombel oli klassijuhataja pärast seda järsku nii mõndagi teada saanud, ilmselt telepaatilisel teel.
Ehk see siiski ei ole üldlevinud, kui räägid ainult ühe kooli juhtumitest. Üldistada päriselt ei saa. Aga jah, sellised legendid liiguvad ka laste ja noorte seas. Legendid a la “tuleb prügiauto ja paneb kõik mu sorteeritud prügi ühe auto peale” saavad alguse ühest sellisest juhtumist. Kui sada õlejäänud korda tehakse kõik korrektselt, eelistavad inimesed siiski lähtuda ühest halvasti tehtud näitest.. Mis on vägagi inimlik.
Kusjuures. Kusjuures. Ei saagi midagi teha. Sest naerdakse näkku. Aga. Aga. Mõnda aega juba püütakse seda olukorda muuta. Nii et on lootust, et äkki tänaseks päevaks on olukord juba muutunud. Või kui tänaseks pole muutunud, siis äkki juba aasta-viie pärast on. Sest nii lapse õiguste konventsiooni kui ka kohaliku lastekaitseseaduse järgi on vaimne väärkohtlemine samaväärne füüsilisega.
https://www.facebook.com/lasteabi ja http://www.lasteabi.ee ja telefon 116111, kuhu helistada, kui näed, et laps vajab abi.
(Käisin detsembris just ühel konverentsil. Suht räiged olid need näited lastest, kes pole abi saanud. Siitsamast Eestist. Nii et ma jätsin numbri meelde. Et äkki mõnel lapsel läheb paremini.)
Loomulkult on iga arvutiomanik pahaga kursis. Minagi poetasin sellesse teemasse kommentaari. Äkki läheb mõnel paremini.
Me sattusime seda vaatama sellise seltskonnaga, kus peale minu loomuliku intelligentsi olid veel staažikas medtöötaja ja eripedagoog ja me kõik röökisime ahastusest. Kõik rääkisid, mida NEMAD on teinud. Aga tundus, et lapse endaga pole tegelenud mitte keegi. Saaks ainult kuhugi ära sokutada. Mind ei pane imestama sellised inimesed, aga mind paneb imestama, et sellist asja avaldab omastarust Eesti uuriva teleajakirjanduse lipulaev. Anna kannatust!
Rents, mul on täiesti postituseväline komm. Leidsin, et sinu lummikese kohta tehtud kommentaar minu blogis oli ise automaatselt spämmi läinud. Kas sa oled mingisse bläkklisti wordpressis sattunud või miskit. Ma lihtsalt igaks juhuks mainin ära.
Ma ei usu, et sellist asja oleks lastekaitse liiga tühiseks pidanud. Nad tõesti tegelevad ka palju tühisemate asjadega. Mul on isiklik väga positiivne kogemus ja see oli tegelikult koht, kus me päriselt abi saime. Ja meil ei ole peres keegi joodik, pätt ega narkomaan
Kas su positiivne kogemus pärineb hiljutisest ajast või kaugemast minevikust? Sest tollal, kui asja uurisin, leidsid tuttavad sotsiaalametnikud, et üldiselt pole mõtet, sest psühholoogi juurde sundida ei saa ja last ära ei võeta ka joodikutelt, sest üldine seisukoht (ilmselt õigustatud) on see, et kuni lapse elu pole ohus, on tal kodus kõige parem.
Minu kogemus on eelmisest aastast. Ma kardan, et see sõltub väga inimesest, kelle juurde sa satud. Võimalik, et meil lihtsalt vedas
Ma mõtlesingi pigem sellel suunal, et mul on endal ka tunne, et praegu lähevad asjad ikka vaikselt paremaks, ma kahtlen, kui palju abi ma oleks pea kümne aasta eest saanud.
Sellised asjad sõltuvad vägagi konkreetsest inimesest.